Selle kirjutise pühendan linnale, mis üle pika aja tekitas minus soovi kirjutada. Peab ütlema, et see oleks küll võinud olla ka mõni teine linn, sest põhjus oli pigem võõras linnas uitamises ja mõnusas väljalülitumises, aga seekord siis Vilnius.
Igatahes võib öelda, et Tallinna tänav Tallinnas on palju vaiksem kui Vilniuse tänav Vilniuses. Kui Tallinna tänav viis omal ajal Nõmmelt Tallinnasse, siis Vilniuse tänav on linna ajaloolises südames, seega ei teagi, kuidas ta oma nime sai. Kuskilt mujalt see Vilniusesse ei viinud, võib-olla siis hoopis tõi kuskilt mujalt Vilniusesse.
Hiljuti lugesin, et Leedu on meist möödunud SKT näitajas inimese kohta. Pole küll seda kontrollinud, kuid esmapilgul tundus Vilniuse tänavatel jalutades, et seal on pisut rohkem nõukogude aja halli veel alles kui Tallinnas. Vilniuse plussiks olid aga lõunaeuroopalikud lillelised rõdud. Lõhnadest domineerisid pannkoogipraadimise ja viiruki lõhn, mis pärinesid arvukatest pannkoogikohtadest ja veelgi arvukamatasest kirikutest või siis tulenes viimane mulje hoopis levivast e-suitsetamisest.
Paar päeva on just selline aeg, et jalutades lasta end viia sinna, kuhu jalad viivad ning avastada seda, mis ette satub. Üks toredamaid paiku oli Uzupise vabariik Vilnia jõe kaldal – Vilniuse boheemlaslik linnaosa, millel on oma president, põhiseadus, hümn, tähtpäevad jne. Põhikiri oli rohkem kui tosinas keeles seinale välja pandud, sh eesti keeles, kuigi mujal Vilniuses puudusid igasugused vihjed Eesti olemasolule. Loominguline linnaosa pani otsima kohvikut, et paar rida kirjutada. Astusin sisse pildil olevasse restorani ning oleks justkui sattunud ettekujutusse 50-ndate aastate Pariisist. 
Tõstsin kirjutamiseks oma arvuti lauale ning avamata panin selle kohe tagasi kotti, sest tajusin seda kui midagi täiesti kohatut selles ajastus. Paber ja pliiats olid sobivamad.
Ka Eestis on olnud kaunis sügis. Selle kuldset palet juhtusin pildistama kodukandi mägedes.
Kui olin mäe otsa jõudnud, siis kohtasin seal drooni, kes mind filmis, sel ajal kui mina teda pildistasin. Droon kuulus Läti jalgratturitele, kes seal oma laskumist filmisid ning mina jäin peale juhuslikult. Aga, kuidas saab see droonindus reguleeritud, kui troon saab laiatarekaubaks ja igaühel saab droon olema. Kuidas siis käituda, kui droon su tagaaeda lendab ja sind vastu sinu tahtmist filmib, kas tuleb oodata kuni esitatud kaebust menetlakse ja seniks lihtsalt toas istuda või võib ise soovimatu drooni kahjutuks teha?
On veel veidraid asju. Kuidas saab Facebook soovitada mulle sõbraks inimesi, kellega kunagi ammu kuskil kaugel maal on olnud mõningane kontakt? Järelikult on FB teada kogu mina e-postkasti sisu. Aga kes see FB täpsemalt on, kas 1 inimene või 1000 või kordades rohkem? Kui suurt saladust ega varandust, mida saladuste abil ärastada, ei ole, siis sellest suurt probleemi ilmselt ei teki, aga õõvastav mõelda siiski.
Või kuidas saab nii, et kui sõbranna mulle helistab, siis ei saa seda kõnet mina (võimalik, et olin sel hetkel levist väljas kuskil Korsika mägedes), vaid üks minu sagedamini valitud numbritest, mida aga minu sõbranna telefonis ei ole. Pisut liiga suur juhus, et olla juhus.
Sellistele asjadele mõeldes pole ime, et blogi kirjutamise soov, asendub hoopis sooviga kuskile metsade vahele ära kaduda ning elada e-vaba elu nii palju kui võimalik.
Aga kuna kirjutamiseks seekord veel siiski läks, siis paari sõnaga sellest, mis vahepeal veel juhtus.
Assooride kohta võib öelda, et see on paik, kus kohalikus baaris, kust on väga mõnus jälgida kohalikku elu (loe kohalike meeste elu), tuleb maksta enamike jookide eest vähem kui euro, samas ei ole seal peaaegu üldse turiste, kuigi loodus on seal imeline.
Nädalake kahe reisi vahel lubas muuhulgas tutvuda Xdreami võistluse käigus Haapsalu ravimuda omadustega. Seekord üllatasime nii ennast kui ka kõiki teisi ennustusvõistluse võitmisega. Eks on raske uskuda, et me kellasid ei vaadanud ja aega ei venitanud, eriti kuna hooaja kokkuvõttes meil enam midagi võita või kaotada ei olnud, kuid tõepoolest tuli see 13-sekundiline eksimus 5 t ja 42 min lõppaja puhul meile endalegi suure üllatusena.
Korsika kaljud olid niisama kaunid kui eelmisel korral ning nende ületamine läks seekord libedamalt. Suurima veidrusena näib tagantjärgi see, et tassisime kahte nülgimata metseakooti 600 vertikaalset meetrit üles ja 600 alla, et nendest vaid üks pannil ära hautada ning pärast proovimist rebase kõhtu täita.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 