Ammu ei ole siia lehele sattunud, aga nüüd, kus uued inimkatsed on alanud, on kindlasti põhjust aeg-ajalt jälle kirjutada. Nimelt kui viimaselt Karuraja matkalt tagasi jõudsin, siis ootas mind järgmisel päeval kool, sest olin ühel helgel päeval kirjutanud alla lepingule, mis tegi minust poole kohaga õpetaja.
Sel ametipostil olen juba palju kogenud ja õppinud. Kohe esimesel päeval oli pagulasteemaline koolitus. Siis olid suvepäevad ehk õppenõukogu ja töökoosolekud „linnast väljas“. Seal sain ainult kinnitust oma senisele veendumusele, et nutivahendeid ja loodust ei pea ilmtingimata kokku sobitama, kuigi see on tänapäeval moes. Hasartse orienteerumiskallakuga viktoriini, kus mul tuli enamus aega ekraanile vaadata, kurbhetkeks kujunes suure mardika katki astumine, kuigi ta oli kergliiklusteel ja igati nähtav, lihtsalt minu silmad olid ekraanil. Samuti ei tea ma suurt midagi ümbrusest, mida läbisime, sest jälgisin ekraani. Aga mäng ise oli põnev, ei saa öelda, aga seda kõike annaks mängida ka lauamängu formaadis ning loodusesse eelistan siiski silmad lahti minna!
Sündmusi on koolis palju, kolleegid on toredad, nii mõnedki neist särasilmsed vaatamata pikale staažile. Ka minul on tulnud juba kahel päeval lastega kohtuda ning vaat see on suurim küsimärk minu teel särasilmseks pika staažiga õpetajaks. Ei ole see madal palk(muidugi on madal, aga..) või varane tööpäeva algus, vaid see, et kas minus leidub seda tarkust, et tekitada klassiruumis toimiv töökeskkond ning saada selgeks poolgi sellest, mis aineprogramm ette näeb. Kas valida mitte millegi teadmine kõigest või peaaegu kõige teadmine millestki ei tohiks ju küsimus olla, aga ometi on.
Katseaeg.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 