Islandist

Selle kirjutise pühendan maale, mis enda oma- ja salapäraga ikka üllatab ning hulgale toredatele inimestele, kes muutsid kaks sarnast reisi nii eripäraseks.

Kohe saabudes, kui sadas seda tihedat, kuid sooja ja värskendavat seenevihma, tulid meelde kõik varasemad toredad tormi- ja sajupäevad ning armastus selle maa vastu. Vaid siis kui 24 tundi järjest vihma kallas, ma korraks mõtlesin, et ehk on mõni oluline vidin Islandi nautimiseks puudu. Kuid ükski vihm ei jää kestma ning päikest on ka Islandi suves. Kuigi pärast vihmarohket algust, piisas ainult saju lakkamisest, et rääkida suurepärasest ilmast:)

Islandi matka veidram fakt on ilmselt see, et kolmveerand matkast käisin käsipall seljakotis. Seekord ma seda ei leidnud. Ei, ma hoopis sain selle auhinnaks matka kõrgeimas ööbimispaigas toimunud Islandi spordi teemalisel viktoriinil. Väga tore üllatus, ainult pakkida oli seda ümmargust eset pisut keeruline.

Kuna minagi käisin Islandil tööl, siis mainiks esmalt kahte töötegijat, kes silma hakkasid. Üheks oli bussijuht, kes ühelt poolt lipsu ja kaheksanurkse mütsiga vastas välimuselt täpselt sellisele bussijuhile, kes oleks joonistatuna üheselt äratuntav bussijuhina, teiselt poolt olid ka tema sõiduoskused üle kõigist teistest. Keerukatel kruusateedel ja jõgede ületamisel oli ta kindla käega ja teistest oluliselt kiirem. Kuna mõlemal oli töökohustusi, siis kahjuks jäi ta koos bussiga pildile palumata, kuigi oleksin väga tahtnud.

Teiseks oli bussigiid Islandi lõunaranniku ekskursioonil. Ta oli selline üsna võimukas ning täpselt reegleid järgiv euroametnikuks hästi sobinud vanemas keskeas naisterahvas. Ega asja ei teinud kergemaks see, et eelmisel korral oli sama firma saatnud ainult bussijuhi, kes sõitis kenasti sinna, kus ma palusin. Isegi Bobby Fischeri hauda käisime vaatamas, kuigi buss oli 50-kohaline. Lasin küll leebelt giiditädil juhtohjad võtta, kuid kuulnud ära tema programmi, pidasin vajalikuks teha ettepaneku paari paiga lisamiseks. Selle peale oli giiditädi ilmselgelt häiritud ning arvas, et ta peab kontorisse helistama. Mainisin, et eelmisel korral käisime ja siis ta väitis, et nende bussid ei tohigi ühte neist kohtadest sõita. Siis ei hakanud rohkem seletama, kus me eelmisel korral kõik käisime, muidu oleks veel eelmise korra toreda bussijuhi sisse rääkinud. Kõige naelaks tutvustas ta ka nende firma juhtmõtet – kõigile sama ekskursioon, kõigile sama emotsioon. Millegi sellise peale annab tulla. Aga sellegipoolest, vaatasime liustikuotsa ohutust kaugusest, sest tema vastutas, samas kui mõned päevad varem proovisime rõõmsalt jääl käimist, sest nii palju julgesin vastutada küll.
…..
Märkamatult on kätte jõudnud Assooride reis, nii jääb Islandist kirjutatu seekord sinnapaika. Küll võib sirvida pilte ja plaanida Islandile minekut.
Ka Osmussaarest ei tule juttu, kuigi hiljuti õnnestus tabada üht tuuleauku ja seal kajakiga ära käia. Soovitan soojalt külastada seda muhedat saart, kus jutukate kohalike lood kõrvitsaveini kõrvale on üsna mahlakad.