Hakkasin Nepalist kirjutama, kui leidsin ühe valmis kirjutatud, kuid avaldamata loo novembri algusest. Kõigepealt, siis see vana lugu:
Lugu sellest, kuidas ma kaugel rabapoolsaarel kohtusin oma endise seljakotiga.
Aeg-ajalt tuleb ikka matkaisu peale või õigemini tuleb isu mõni matk välja mõelda. Matkamise juures nimelt peitub suur tükk mõnu kaartide vaatamises ja teekonna välja mõtlemises. Üks suur Ida-Virumaa raba ootas juba ammu avastamist, aga siis tuli vihje, et seekord oleks vaja hoopis edelasse minna. Võtsin siis ette ühe teise ammu käimata koha ning proovisin ja proovisin, kuid ei saanud mõistlikku 2- päevast plaani kokku ning siis tuli otsus hoopis Soomaale minna, sest ka Toonoja rabapoolsaar ootas külastamist. Toonojaga oleks lihtne, mine aga mööda metsarada kohale, ainukene keeruline koht on see, et rada algab rippsilla juurest, mille ligipääsetav ots on topeltvärava abil blokeeritud. Juhtusin lugema ka kirjutist, kuidas keegi nägi mitu tundi vaeva, et neist väravatest mööda saada. Suvel on lahenduseks läbi Navesti kahlata ja talvel üle suusatada, kuid sügisel ei näinud teist võimalust, kui üle raba läheneda.
Rabad on sel sügisel kuivad ja nii ei ole ka suurte massiivide ületamine kuigi probleemne. Suitsnas ei paistnud ka kompass väga valesti näitavat. Matkasime pärastlõunaks Toonojale ning põhikaardilt leitud sillalaadne toode nägi ka üsna sedamoodi välja ning aitas meid üle Toonoja. Kuna õhtu oli alles noor, aga varuks olnud pikem matkaplaan seekord käiku ei läinud, siis otsustasime selle rippsilla üle vaadata. Tunnike käimist sinna, algul kauni Toonoja kaldal, siis juba raba põhjaserva ja Navesti jõe vahel. Majapidamine, mille omanik selle silla on lukustanud, oli õnneks elumärgita, nii pääsesime rippsillale ja julgemad ülegi. Rippsillal oli tõesti 2 väravat ees, aga vajadusel saaks neist siiski üle ronida.
Aga põnevaks läks siis, kui õhtupimeduses laagrilõkke ääres istusime ja keegi kuskilt tulukesi hakkas märkama. Esialgu oli nägijaid ainult üks ning lõõpimist oli palju, aga kui kõik nägema hakkasid, siis oli arutamist ja põnevust, et kes ja kust ja miks nii hilja. Peagi jõudsidki meieni 2 hilist matkajat, õnneks rahumeelset, kes olid rabaületust alles pärastlõunal alustanud ning lõpuks ka pisut ekselnud. Kaugele kumanud lõke oli neile viimases lõpus suureks abiks.
Kui naismatkaja oma seljakoti lõkkevalgusesse tõstis, ütlesin, et näe, see on ju minu seljakott. Mu ajust oli täiesti kustutatud, et mul kunagi selline seljakott oli, aga kui seda nägin, siis tuli meelde küll. Ning kui selgus, et seljakott on ostetud ühe vana firnika käest, siis ei olnud enam kahtlust, pealegi ega teist sellises värvikombinatsioonis kotti Eestis ilmselt ei ole ka.
Vaat selline huvitav kohtumine oli rabapoolsaarel. Teisel päeval matkasid need matkajad koos meiega jälle üle raba tagasi ning sel korral nad ära ei eksinud(imekombel)J
Paik vihmaseks pärastlõunaks 