Eile oli kena päikeseline ilm ning lundki oli piisavalt. Esimest korda õnnestus mul Luual tulevased retkejuhid õppetöö ilmestamiseks tunnikeseks suuskadele panna. Mida selle tunni jooksul tehti ja kus käidi, seda ma täpselt ei tea, sest ma ise jäin teise rühmaga sisse, aga grupi peale osati erinevad matkasuusad kenasti läbi analüüsida. Veelgi tähtsam oli see, et nii mõnedki tänasid südamest selle kogemuse eest, sest mitmel oli viimane suusasõit jäänud aastate taha ning suuskadele saamist enam ei planeeritud, rääkimata siis eduelamusest nendel.
See omakorda tuletas mulle meelde ammu peas mõlkunud mõtted sellest, et kuidas läks nii, et inimeste suusaharjumus asendus passiivsuse ja lausa hirmuga. Ma mäletan hästi, kuidas ma III klassis sain kooli suusavõistlustel oma vanuseklassis harjumuspärase I koha asemel madalama koha – ma olin värske plastiksuuskade omanik ning kitsal metsarajal sai nendega edasi ja tagasi, aga vaja oleks olnud ainult edasi. Plastiksuusad tulid, kuid määrima ei õpetanud neid keegi. Kel oli rohkem huvi ja mingigi võimalus laiemal kõvemal suusarajal sõita, see õppis uisutehnika ära, aga paljud mitte. Klassikat enam ei saanud sõita ilma määreteta mäkerdamata ning uisku ei tahtnud või ei osanud ning muidugi ega heitlikud talved ka päris süüta ei ole.
Kahjuks ei kuulutanud keegi, et ka puusuusaga võib edasi sõita, ometi on puusuusk täitsa hea suusk, sest see peab ideaalselt ka määrimata ning jäistes oludes ei lähe hoog üleliia suureks. Samuti sobib puusuusk hea tehnika omandamiseks. Veelgi veidram on, et tähelepanuta on jäänud soomusmustriga suusk, mis oleks justkui hübriid libeda plastiksuusa ja pidamismääret mitte küsiva puusuusa vahel – libiseb hästi, aga määret ei küsi. Ideaalne suusk harrastajale radadel kulgemiseks ning samas saab sellega minna ka suusarajalt välja metsa alla, põldudele ja rappa. Igaüks, kes oskab kõndida, oskab ka sellise suusaga radadel ja maastikul kulgeda.
Lastele võib selliseid soomusmustriga suuski leida, kuid täiskasvanute osas on olukord hapu. Kui kümmekond aastat tagasi olid sellised suusad meie kaubandusvõrgus veel täiesti olemas, toodeti neid omal ajal ju ka Visu kaubamärgi all, siis nüüd on neid üsna keeruline leida. Ei ole olukord parem ka järelturul. Seega pole ime, et aeg-ajalt õnnestub inimesi üllatada ning panna nad tõdema, et ka nemad oskavad suusatada, kui vaid õiged suusad all on. Tuleb vist võtta endale missioon virilate talvede kiuste viia kokku võimalikult palju inimesi ja nende vajadustele vastavaid suuski, kui nad vaid seda taaskohtumist nii väga ei kardaks.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 
Suusaharjumus asendub vähemalt linnalaste hirmuga väga lihtsalt – läbi kehalise kasvatuse tundide. Seal saadetakse lapsed ilma igasuguse õpetuseta metsa alla “suusatama”. Kas laps oskab sammugi uisku või klassikat, kas tal on suusk määritud või mitte – pole kellegi asi. Ning jah, plastsuusk teeb siin karuteene. Kui vaatad neid Nõmme või Pirita suusatundides abitult kakerdavaid lapsi, siis saad ka aru, miks tekib hirm või vähemalt vastikus.
Minu matka-eelse nädala tegu oli korraldada oma lapse klassile Suusabussi (http://www.suusaliit.ee/et/suusabuss) koolitus. Läks õnneks ja kõik – lapsed, osalenud lapsevanemad – olid rahul. Aga minu lapse klassi oli ainus klass, mis Tallinna suurimast koolist sel aastal suusatrenni võttis! Kas ülejäänud üldse suusatasid – loodan, et mitte – parem jätta lapsed valgeks leheks kui sundida lihtsalt metsa all narri mängima.