Kuidas ma kolmandat korda Peruu politseis käisin

Magistritööjärgne kirjutamiskriis on ilmselgelt liialt pikaks veninud. Nüüd, kus mul on oma tammepuust kirjutuslaud ja vabakutselisena „aega hommikust õhtuni laialt käes“, on kõik ettekäänded otsa saanud.

Päevakajalisem oleks kirjutada Nordic Aviation´ist või erahariduse rahastamisest, aga kuna ma nendel teemadel ei taha sõna võtta, siis kirjutan parem ühe nüüdseks juba vana loo, pealegi positiivse lõpuga, sellest, kuidas ma kolmandat korda Peruu politseis käisin. Eelmisest kahest korrast juttu ei tule, kuid nende mõjul oli mul tekkinud teatud eelarvamus Peruu politsei efektiivsuse osas.

Peruus on taksosõit endiselt üsna soodne ja mugav, nii kasutasime seda võimalust ka linnade vahel liikumiseks. Saabusime Cuscosse, mille kitsad tänavad ja tihe liiklus, ei jäta just liialt aega taksost väljumiseks. Seljakotid välja, käepigistus taksojuhiga ning juba ta läinud oligi. Saapad tulid alles pool minutit hiljem meelde ja siis enam ei olnudki liiklus nii tihe. Allamäge järgmise foorini tuiskamine ei andnud mingit tulemust, see takso oli juba läinud.

Kindlasti oleksin edasisest loobunud, kui ühes meie kaameras ei oleks olnud pilti, mis sai tehtud suuri seljakotte pagasiruumi toppides. Peruus on umbes kolmandikul kuni pooltel autodel registreerimisnumber ka auto küljele kirjutatud ning täpselt pildi servas see tähtsusetu detail paikneski. Nii kindel niidiots andis lootust.

Seljakottidest vabanenud, kõnetasime tänavanurgal transiitpolitseid, kes palus meil otsida keskväljakult üles turismipolitsei. Rääkisin oma probleemi ära ning pärast pikki arutelusid, millest ma oma „sajasõnahispaaniakeelega“ päris aru ei saanud, asusime jälitustegevusele. Esimese 5 minutiga sõitsime tihedas liiklusvoos ümber kvartali ning olime väljakul sama koha peal tagasi, aga sealt edasi läks asi tõsiseks. Liikusime taksojuhi oletatavasse uue kliendi leidmise kohta ning seal peeti nõu marsajuhtidega. Keegi näis midagi teadvat, kõik auto kõrval seinud mehed said natuke aega fotoaparaati kruttida ning väikese vaatlustiiru järel oli selge, et takso on kuskil mujal. Politsei päevakava nägi ette, et me vaatame veel ühte kohta ning siis suundume jaoskonda avaldust kirjutama, minu päevakava nägi ette jalutamist Cusco linnas. Varasema eelarvamuse tõttu loobusin politsei poolt pakutud tihedast päevakavast ning nihverdasime end õigel hetkel autost maha. Jätsin neile küll oma hosteli nime, et jääks väikegi lootus, et ei peaks järgmisel päeval alustama 5000-meetriste kurudega mägimatka kinniste plätudega.

Õhtusöögijärgselt hostelisse naasnuna sain teada, et politsei oli mind otsimas käinud ning paluti jaoskonda tulla. Jaoskonnas võttis mind vastu ülemus, kes hakkas mind üle kuulama teemal, et miks ma olin avalduse esitamisest keeldunud. Vingerdasin kuidagi välja ning siis anti teada, et saapad on leitud, ning jäi vaid üle oodata, et varem kohatud ekipaaž jaoskonda jõuaks. Poole tunni pärast olid nad kohal, õnneks sai seni läbi akna vaadata, kuidas kohalikud noored suurel moodsal väljakul traditsioonilisi tantse tantsisid, ei teagi, kas spontaanselt või mõne festivali raames.

Nooreminspektor võttis väga tolmused saapad kilekotist välja ja pani nad oma töölaua nurgale ilutsema. Kui vaneminspektor tuli, tõstis ta saapad siiski maha ning algas protokolli kirjutamine. Käsitsi, valgele paberile, servad volditud, et saaks äärejoont pidada, pärast esimest viit rida läks midagi väga valesti ning tuli alustada uuesti. Tihedalt täis A4 formaat, natuke teisel pool ka, võttis nooreminspektori kirjutamisel ja vaneminspektori dikteerimisel aega üle tunni. Vahepeal oli telefonikõnesid ning nooreminspektor sel ajal ei kirjutanud, tuli kirjavigu korrigeerida ning kirja sai läbisegi enam-vähem kõik, mis juhtumi kohta teada oli: saabaste värvus (õnneks lõhna ei mainitud), minu isikuandmed, taksojuhi tsiviilstaatus (vallaline), kus ja kuidas juhtus, kuidas leiti jne. Õnneks noored jätkuvalt tantsisid, oli mida vaadata.

Kui kannatus hakkas juba katkema, sai protokoll valmis ning jäi veel ühisfoto, kus mina ja üks inspektoritest hoidsime mõlemad kummastki saapast, inspektori kohta ei tea, aga mina enam naeratada ei jaksanud. Ilmselt sattusin kohalikku ajalehte, kus turismipolitsei efektiivsust kiideti, üsna tülpinud näoga. Tuli välja, et lihtne linna läbikammimistehnika töötas, meie mõttekäik registreerimisnumbri kaudu juhi telefoninumbrini jõuda, oli ilmselgelt ülemäära keerukas.

Lisaloona lugu kahest vennast. Rentisime endale matka ajaks hobuse ja hobusemehe, et endal muulatööd vähem oleks. Hommikul tuligi hobusemees, aga kahe hobusega. Turisti esimene mõte oli muidugi see, et näe, tahetakse rohkem raha koorida. Aga lihtne põhjendus oli see, et hobused oli vennad ning kui üks läheb matkale, siis teine kodus kurdaks terve aja, nii peavad nad ikka koos käima, maksime ikka ühe eest nagu kokkuleppe oli.

Veendumaks, et Peruus on värve rohkem, vaata pilte siit (link on miskipärast avatav ainult Google Crome´iga):

https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/Peruu?authkey=Gv1sRgCIHik62c5siI5AE

 

 

Rubriigid: Peruu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s