Sel ajal, kui Harjumaal sadas maha mitme sentimeetri paksune lumevaip, võisteldi Narva Xdreamil lühikeste varrukatega või käiseid üles käärides – nii suur on see kodumaa.
Kui talvel Xdreami toimumispaigad välja hõigati, siis tundus Narva sedavõrd ahvatlev paik, et kalender selle järgi sobivaks sättida. Mida lähemale Narva etapp jõudis, seda suurem oli aga soov endale asendaja leida. Pealegi saime kirja poolprofesionaalse tiimina Team SiS GO WMN, mis lisas vastutust ja kahtlust oma vormis. Jooksma olin kevade jooksul jõudnud vaid mõned korrad ning sellele nädalale, kuhu oli planeeritud treenituse tekitamise, jättis jälje väike tõbi – tundus juba, et suusamatkalt saadud puuk ei olnud puhas. Aga ka borrelioositest ei andnud sobivat ettekäänet võistlusest kõrvale hiilimiseks, tuli minna. Õnneks oli võistkonnakaaslastel Mannil ja Eleril eelmise päeva Võhandu 100 kontides, see mind säästis ja päästis ning samuti Narva etapp, mis oli rohkem vaimne kui füüsiline sport.
Kohe alguses kavaldasid korraldajad kogemata üle isegi kõige nutikamad, sest need, kes esialgu rattaralli auringist loobusid ja otse punkti läksid, ei leidnud kontrollpunkti (korraldajad unustasid selle välja panna) ning nii, ei osatud muud, kui auringitajatega ühineda. Kanuuetapile mindi üsna ühtse massina, kuid eks seal vaatas igaüks ise, kuidas oma vead ära teha. Meil olulisi vigu ei olnud, kui eks seda rammu nappis. Kardetud külma ja vihma asemel tervitas Narva veehoidla sooja päikesepaistega, kahju, et ei olnud rohkem aega kanaliteäärse eluga tutvuda. Aga seda jõuab Narva jõe matkal juba kuu aja pärast.
Peale kanuuetappi käis kogu madistamine Kreenholmi territooriumil, kus alguses läks tublisti aega, et üldse pihta saada, kus ja kui palju neid hooneid on ja kust mida otsida. Siseorienteerumine on üllatavalt erinev tavaorienteerumisest ning lööb kaardid väga segi. Head orienteerujad võivad kaotada hea klapi kaardiga ning orienteerumisvõhikutel võib korraga pildi selgeks lüüa (minuga läks nii). Suur osa kaardil olnud infost sai siiski välja loetud alles tagasiteel autos rahulikult kaarti vaadates, oleks see rahulik pilk kohe võtta olnud, oleks suur hulk vigu tegemata jäänud, aga võistluse ajal ei ole seda kahjuks kunagi.
Kui enamus aega oli selline vahelduv ja mõõdukas tempos sagimine mööda hooneid, sisehoove ja keldreid, siis ühel pikemal rattatiirul läks tempo isegi nii üles, et pärast viimaseid jooksuotsi tehes olid jalad ikka täitsa pehmed ja viimasel joonorienteerumise kilomeetril vaimgi nii tönts, et tüdrukute sprinditempo hoidmiseks lasin end Mannil vedada. Mitmed mehed, kellest nii möödusime, palusid luba kasutada sama privileegi, aga seda nad muidugi ei saanud ja ega nad ei oleks jõudnud kaJ
Kokkuvõttes olime 20.-ndad (oleks võinud paremini), naistest võitsime (kahjuks, ei tulnud see esikoht tihedas konkurentsis) ning segavõistkondi mahtus meist ettepoole 8 (tavaliselt mõni vähem). Endalegi üllatuslikult nautisin seda etappi ja küllap tuleb ikka veel minna, kuigi enne etappi arvasin, et rohkem ei lähe. Pealegi võitsime ka loosiauhinna, mis lausa sunnib trenni tegema –Sparta spordklubi 10 korra pääsme.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 