Looduselamused siin ja sealpool piiri

Selle kirjutise pühendan esimesele sadanud lumele ning nurgas rahutust koguvatele suuskadele. Loodetavasti ei lähe enam kaua.

Kaks pildikest piiriülesest nädalavahetusest:

Eesti poolel, eemal asustatud paikadest, ümberringi rabad, võis hommikusel  metsateel näha sellist pilti

 Palja silmaga oli palju kehvemini näha ning muidugi tekkis põnev arutelu, kas on koer või hunt. Alguses lähenes ta meile, siis jäi seisma ja vaatama. Päris lähedale ei meelitanud teda ei konservikarp, ei hõiked. Peagi keeras ta ringi, eemaldus mööda teed ning keeras metsa. Põnev arutelu jätkus, kuigi mõistusega oli lihtne öelda, et see oli koer, siis põnevust ihkav hing ei andnud rahu ning tekkisid küsimused mida teeb koer nii kaugel külast, miks ta lähedale ei tulnud, miks ta meie ära olles laagripaika ei tuustinud, miks ta metsa keeras, ehk oli hübriid? Ega ei teagi, aga tore on mõelda, et ehk oligi mingi omamoodi segaloom.

Lätis avanes selline pilt

Pilt ei ole küll suurem asi ja seda kaunist veevulinat ei ole ka taustaks. Tegu on aga lühikese ei kuskilt ilmuva ojaga ühel Läti rabasaarel, mis pärast paarikümne meetrist kulgu lõpeb poolemeetrise astanguga ning maandub selles vahuses vannis. Leidsime selle eelmisel aastal, kui lumisel oktoobrilõpu matkal rappa ära eksisime. Selle matka eesmärk oli see uuesti üle vaadata. Imestus oli suur selle ebahariliku kerguse üle, millega me kaks tavapärast ekslejat (mina ja toonekuretohter) selle üles leidsime, nagu oskaks orienteeruda või miskit.

Raba on muide see koht, kus ka novembris ootavad sind erksad värvid. Minge rappa!