Selle kirjutise pühendan nähtusele, mis viimase looduses käigu vägagi põnevaks tegi, olgu selle nähtuse nimeks juusjää.
Paari päeva eest tabasin end loengus mõttelt, et mul on endal ju samasugune või sarnane koolimürgitus, kui võib tõenäoliselt olla minu õpilastel. Selle vahega, et ma seda kõvahäälselt ja ebatsensuursete sõnadega ei väljenda. Kuid tegelesin loengus oma asjadega ning kuulasin õppejõudu vaid veerandi kõrvaga. Ma ei tahtnudki midagi vastu võttu. Õppejõu jutus ja maneerides oli palju, mis ei sobinud, ning seetõttu keeldusin ka nendest ivadest, mida tema jutus ehk oli. Üks peamisi asju, mis häirib on see, et keegi on otsustanud, mida mul on kasulik teada ning ma peaksin selle vastu võtma, keegi ei küsi, mida ma ise peaksin vajalikuks selles valdkonnas teada. Sama päeva õhtuks tundsin end ikka väga rumalana ja ebakompetentsena, nii eelmisel päeval saadud õpetamiskogemuse kui ka koolipraktika eest saadud kiituse eest(sisimas ei olnud ma sellega üldse nõus). Aga selleks, et end harida ja asjad filosoofiliselt paika panna, ei jää ülikooli kõrvalt aega. Seega, peale ülikooli lõpetamist peab järgnema aasta või paar eneseharimist ning õppekavade ja õpetamiseesmärkide üle mediteerimist, alles siis võib ehk mõelda koolis töötamisele.
Peab ja tuleb teeb asja väga vastumeelseks, mitte ainult ülikoolis, sarnaselt mõjub see ka koolis. Mina lähen klassi ette teemadega, mis on valgusaastate kaugusel ühe probleemse teismelise argimuredest ja reaalsusest. Näiteks viimati oli üks klassidest armunud, nii et kontrolltööle eelnenud kordamine läks kui hane selga vesi. Paar tundi hiljem olid nad riidu läinud ning istusid kuskil oma sisemaailmas ja ka kogu Läänemere teema läks kui hane selga vesi. Mida teha, kui sellised protsessid mõjutavad kogu klassi? Ma ei tea. Hetkel ma toimetan nii nagu süsteem nõuab, aga samas tunnen kui vale see on. Selleks, et käärid mõtete ja tegude vahel liiga suureks ei läheks, ma uuest aastast ilmselt ei jätka samal ametipostil, veel ei oska.
Aga kuskil on hoopis teine maailm, kus on päris mõnus toimetada, kus kohtab selliseid asju, mida pole varem näinud, kus jaksad üllatuda ja lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Kus ei olegi vaja kahelda ja järele mõelda, kus saab lihtsalt tegutseda. Ometigi on ka õppimine ja tähele panemine seal võimalik, kuid see käib märkamatult. Märkad ja proovid seletada, kui ei oska, siis proovid hiljem vastuseid leida ning sedapidi jäävad asjad hästi meelde. Leiad kopra poolt juppideks näritud palke ning proovid ära arvata, miks see nii on, sest suuri puid ta ei söö, need on ikka ehitamiseks. Sööb kobras võrseid ja neid ta jupitab ja viib pessa, aga miks jupitada palke?
Teise hämmastava nähtusena oli näha väga palju sellist pehmet kiudjat härmatist. Vaatlemisel oli näha, et puukoore alla olnud vedelik, mis külmudes lõhkus puukoore ning kujunes selliseks kohevaks kuhjaks. Aga miks ja kuidas varem ei ole sellist märganud? Otsides leidsin sellise lehekülje, kust sain teada, et sellist nähtust esinebki väga harva. Sealt saadud juuksekujulise jää sõna abil paningi nähtusele nimeks juusjää. Rohkem pilte juusjää kohta saab vaadata siit
Nüüd on vaja välja mõelda, et kuidas viia esimene maailm teise, ehk kuidas õppida läbi päris asjade.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 