Selle kirjutise pühendan neile inimestele, kes mind ühel või teisel viisil motiveerivad kõige selle koolindusega jätkama, ning tänu kellele ei tasu püssi veel põõsast otsida.
Sel sügisel olen seotud nelja kooliga, seega pean pealkirjas olevale küsimusele vastama alati vastuküsimuega: “Millises?” Kuna just sügis on koolide aeg, siis meelde tuletamaks, et väljas on soe ja sombune sügis lisan teksti ka mõned pildid viimaselt matkalt Kurtna järvistus.
Ülikooliga on nii, et jäänud on viimane ainetega semester, sest kevadeks ei tohiks jääda rohkem kui praktika ja magitritöö. Kuidagi on sattunud nii, et midagi väga huvitavat ei ole, vaimustus ja motivatsioon on samuti ammu otsas, isegi kritiseerida ei taha enam. Jäänud on vaid kahtlus, et kas paberi pärast tasub lõpuni pingutada, õpetajana saab soovi korral nii ehk nii töötada. Seniks kuni ma kindlat eid ei ole vastanud, nakitsen siiski edasi, eks jaanuari lõpuks ole näha, kuidas läks.
Luua tudengitega käisime oktoobris 2-päevasel matkal Ida-Virumaal. Esimene päev oli selline inimeste kompamine ning teisel ei jätnud hakkajad tudengid mulle muud võimalust, kui viisin nad Muraka rappa, kus tänu magnetanomaaliale ja maastiku iseärasustele läksime korralikult rappa ning saime kauni seikluse. Eelmise nädala loengus, kui teemat taas arutasime, selgus, et matkast oli meeles just see viimane päev, mis oli pikk, raske ja ekslev. Seega sai kinnitust, et ameti suur kunst on leida sobiv tasakaal seikluse ja turvalisuse vahel – kumbagi ei või liiga palju olla.
Eelmisel neljapäeval sai läbi 2-nädalane praktika Viimsi koolis, kus mul tuli 7-9 klassidele hulk tunde anda. Tunni andmistega sain enam-vähem hakkama, oli teinekord toregi ning mõnikord tekkis ka mõte, et ehk on siiski huvitav amet. Millega ei ole veel hakkama saanud on praktikaga kaasnev paberimajandus ehk siis tunnikonspektid, mis näevad ette tunnistsenaariumi kirjapanekut minutilise ja sõnalise täpsusega. Kahjuks kasutan tunni planeerimisel hoopis teist lähenemist ning selline tagantjärele täitmine näib tõeliselt tarbetu tegevusena. Kooli ja ülikoolipoolne vaatleja, arvasid, et mul on õpetajasoolikat ning praktikandi kohta head ainealased teadmised – ilmselt õnnestus mul nad paari muljeavaldamisnõksuga ära petta.
Romantilisena tundunud saarekool on mu vaimu pisut ära väsitanud. Huvi on kõige eeldus ja kui seda iga kandi pealt napib, on raske seda ka äratada. Veel ei ole nõksu kätte saanud ning mine tea, kas saangi enne, kui aeg otsa saab.
Maadlen edasi!
Paik vihmaseks pärastlõunaks 