Ühest üdini pedagoogilisest päevast ehk Eesti ajalugu 5 minutiga

Minu kirjutuslaua kohal sirab täiskuu ning pole sünnis magama minna, parem kirjutan tänasest päevast, mis oli otsast otsani täis erinevaid pedagoogilisi situatsioone ja teadmisi.

Esimene mõnus ja karge sügishommik algas kella kaheksase privaatloenguga.  Üks õppejõud, üks üliõpilane ning prantsuskeelne loeng belgia kirjandusest. Me istusime auditooriumis vastastikku umbes meetrise vahega, kogu aeg silmsidet hoida ei jaksaks, samas on rääkijal alati hea kellelegi rääkida, seega üritasin õppejõuga kenasti käituda ning hoida teatud tasakaalu, aga üsna keeruline situatsioon, eriti kui side õppejõuga on üsna akadeemiline, samas kui situatsioon oli pigem lähedane.

Järgmises seminaris, kus meid oli kuus korda rohkem, juhtus, et üks üliõpilastest solvas avalikult õppejõudu, avaldades meelt mitte isegi enam metoodika vaid pigem õpetamisfilosoofia vastu. Ilmselgelt on see valusaim löök, mida õppejõule anda võib. Pikaldase toimega nagu ma olen ja ehk ka uue olukorra tõttu, ei reageerinud ma kohapeal kuidagi. Õppejõud lahendas situatsiooni küll selges ärritusseisundis, kuid siiski pedagoogiliselt ja kontrollitult ning seminar sai jätkuda. Hiljem mõeldes õppejõu tunnetele saatsin talle väikese noodi tema õpetamisfilosoofia toetuseks ning nagu vastusest selgus, on kõikidel pedagoogidel sellist tagasisidet aeg-ajalt tarvis(muide nagu ka kirjutajatel ja kõigil teistel).

Järgmiseks asusin ise õppejõu rolli. Eile oli mul Luual viimane loeng ning täna panin  lõpphinded. Ütlemata raske! Küll ma võitlesin ja rääkisin läbi ja kaalusin ja veensin ja vastu argumenteerisin enne kui ma jõudsin sinnamaale, et mulle näis, et nüüd on hinded ausalt pandud. Väga keeruline on lahutada nimest ja tehtud tööst isiksus ja isiklik sümpaatia(väga lihtne on mõista õpetajaid, kes hindeid näo järgi panevad), samuti kipub hinnet mõjutama ka isiklik arvamus isiku sobivusest antud erialale üldiselt. Seega tuleb endale pikalt selgitada, et ma hindan seda konkreetset ainet nende konkreetsete tehtud tööde alusel(ka tööde hinne tuli hinnaguliselt, mitte konkreetsetest numbritest. Ilmselt üks situatsioonidest, mida tasuks edaspidi vältida).  Kahjuks jäi mul ka saamata õpetatavate(kuidas ma kutsun täiskasvanuid õpilasteks) tagasiside aine kohta. Kuid loengu lõpus pakkusin neile eriti vaba ainet – väliööbimisega talimatka, mida neil ühegi teise aine raames ei ole – , ning huvi näis olevat, kuigi punkte selle eest ei saa:)

Järgmiseks tuli vene keele praktika. Väga harva, aga mõnikord siiski kohtan oma “100-aastast” venelasest naabrimammit õues kooserdamas, ja kuigi ta räägib eesti keelt paremini kui mina vene keelt, siis kasutan alati juhust, et oma viis venekeelset sõna tolmust pühkida ning neid erinevates kombinatsioonides lauseteks seades, tädiga juttu teha. Mul tuli küll just puukoorem, aga selle jõudsin teada saada, et lähenemas on 1000 aasta kõige külmem talv. Aga ühel päeval, kui mul on mahti, siis ma tahaks talle külla minna, et klaas magusat teed lürpida.

Puud laotud läks kool edasi. Seminar ja ettekanne, seminar ja ettekanne…. Esimesega oli palju vaeva nähtud, mu paariline ilmselt veelgi rohkem kui mina, kõik läks kenasti, aga sinna asi lõppes, 10 järgmist ettekannet tulid kohe otsa. Teisega olin vaeva näinud mõnikümmend minutit kui sedagi, ometi sai just see päeva hetkeks. Nimelt oli meil prantsuse keeles vaja esitleda ühte telesaadet, aga kuna see teema mind eriti ei inspireerinud, siis palusin õppejõult luba rääkida selle asemel eesti ajaloost. Ajapuudusel ning ka meie keeleklassi kõige paremini sobivana valisin kontseptsiooniks minimalistliku ja taotletult naiivse lähenemise “Eesti ajalugu 5 minutiga”. Tahvli, ühe ajatelje ja 7 minutiga rääkisin kogu eesti ajaloo, kasutades 3 daatumit. Olin arvestanud, kuidas noored ja vihased juristid, politoloogid, ajakirjanikud kisuvad üles suure diskussiooni – see oleks mulle isegi meelt mööda olnud.  Aga pigem oli esitluse järgselt klassis väga vaikne. Pärast loengut ütlesid 2 noort tudengit, et neil lõi kohe pildi selgeks, et oleks neile koolis keegi sedasi ajalugu seletanud. Millest ma järeldasin, et ilmselt on koolisüsteemi üks suur puudus see, et me hakkame otsast kuhjaga lihaseid jagama, ilma, et oleks skelett, kuhu neid organiseeritult riputada (ikkagi kehakultuurlane, mitte ajaloolane nagu üks kaastudeng pärast mu ettekannet arvas). Ma ei hakka eesti ajalugu siia kirja panema, aga tassi kohvi eest saab seda soovi korral tellida:)

Prantsuse keele ja tantsutrenni vahele jõudsin veel lugeda lugusid Kanada haridussüsteemist ning tantsutrennist tulles leidsin eest peokutse oma hispaania keele õppejõult. Oli pikk ja pedagoogiline päev:)

Üles said ka mõned Itaalia ronimispildid:

https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/FinaleLigure?authkey=Gv1sRgCIDlxsGd1LeDSg