Kaua sa ikka kirjutad ainult ilmast ja lennujaamadest, kadunud asjadest ja kronoloogiast, inimestel igav lugeda. Peaks mõned mõtted hoopis paberile panema, tähendab need sealt ära võtma, sest paberile panen ma neid korrapäratult kogu aeg, nüüd tuleks mõned mujale kirjutada, et ruumi teha. Vaat selle jaoks tegin ma eraldi lehekülje, millele jõuate üleval servas Tekstidele vajutades. Eks nad sellised kummalised tekstid on, seepärast panin nad silma alt ära, nii ei sega neid, kellele just meeldivad lood krokodillidest ja igapäevaelust.
Tükike ka eilsest päevast. Hommikul juhtusin lugema ühte Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste ja Kunstide Instituudis kaitstud magistritööd. Teemaks oli: MÄGEDES SÜDAME KAOTANUD: MÄGIMATKAJA MOTIVATSIOONID JA ÜMBRITSEVA KESKKONNA KOGEMISE VIISID. See töö jõudis minuni kuna olin üks töö tarvis intervjuu andnud inimestest. Juba küsimustiku saamise ajal aimasin ma halba. Üritasin küll vastates ka teooriat paika loksutada, aga paistab, et see ei õnnestunud. Ma ei hakka seda tööd siin üksikasjalikumalt kritiseerima, sest esialgu lugesin seda vaid diagonaalis. Kuid ma tundsin, et Tartu Ülikooli magistrikraad kui tiitel kaotas minu jaoks igasuguse väärtuse, seega tuleb edaspidi iga tööd käsitleda kui üksikjuhtumit.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 