Paistab, et ka endine haridusminister Lukas jälgib mu blogi. Vaevalt sain neljapäeva öösel oma kirjutise üles pandud kui juba ta reedehommikuses Sirbis kirjutas pikalt ja põhjalikult sellest, et noorte ajalooteadmised koosnevad üksikutest piltidest, mis ühtset tervikut ei moodusta.
Aga kui ta vaid teaks, kuidas tänapäeva tudengid elavad. Kui vanasti hääletati nädalavahetusel vanematekoju, et kord-paar nädalas sooja toitu süüa, siis nüüd on reedeks kultuurist ja kohvikutest sedavõrd suur väsimus peal, et on vaja sõita puhkama. Nii me siis suristasimegi Sirliga eelmisel reedel autoga Sagadi mõisa. Et puhkamise vajadust kinnitada läksime igaks juhuks ka jooksutiirule. Sagadi ja Altja vaheline mets pakkus mõnusa üllatuse ning poolteist tundi kulus lobisedes käest. Sellele järgnes tund aega massazhi ning siis oli aeg õhtusöögile minna. Valikuga meid ei vaevatud, anti seda, mis oli ehk siis suur vaagen metssea, hirve- ja karulihaga. Inimtühjas mõisarestoranis saadetuna punasest veinist ja keeleteaduslikust vestlusest maitses karuliha hästi, kuid hirveliha oli parem. 25-kraadine magamistemperatuur ja hommikune uimasus käivad muidugi puhkamise juurde ning selleks, et puhkamist õigustada, läksime ka hommikul jooksuringile. Seekord võtsime julgemalt ette ning lisaks metsale oli ka meri. Mõned kahtlasemad hetked olid, aga üldiselt teadsime, et oleme mere ja Läti vahel, seega eksimist ei kartnud.
Ajad võivad muutuda ning ka tudengid ja nende võimalused, kuid põhimõtted jäävad. Loomulikult ei oleks ma oma raha eest hotelli ´kehvasti magama´ läinud, aga tegu oli auhinnaga ning seltskond oli hea, seega miks mitte. Pealegi võib selle väljasõidu järelkajana avaneda võimalus teha eesti keele alast tükitööd 🙂 (ei see ei ole poolitatud sõnade parandamine)
siis tuli nädal, mil tantsida tuli rütmis kontroltöö, eksam, ettekanne, eksam, ettekanne, kodutöö… mul läks samm aga sagadist saadik segadi ning ega teda päris joonde ei saanudki. eks homme saab teada, kui kohmakas see kõik paistis
Sellesse nädalasse mahtus ka üks vahetu esmakotumine. Programmi “Vanem vend, vanem õde” raames sain kokku oma noorema õega, ühe 12-aastase tüdrukuga. Meil paluti omavahel vestelda, mille peale tema teraselt väitis, et kuidas me saame omavahel vestelda, kui veel kaks inimest kõrval istub ja pealt kuulab. Aga tuli siiski üritada. Põhipunktides oli meil järgmine dialoog:
Mina: ma õpin õpetajaks Tema: minu suur unistus on ka õpetajaks saada (mulle meeldib laste õige arusaam asjadest, ega see, et sul koolis natuke kehvad hinded ei tähenda veel, et ei saa õpetajaks hakata, ega õpetajal ei pea head hinded olema, õpetaja võiks tark olla. alles hiljuti vaatasin oma vanu päevikuid ning olin üllatunud kui palju kolmesid ma olin geograafias saanud) Mina: mis sa tahaksid minuga koos teha? Tema: jalgpalli mängida Mina: Lahe, mul on Prantsuse regionaalliiga päevadest veel putsad alles Tema: kui vana sa oled? Mina: Paku Tema: 19 Mina: Veits rohkem Tema: 21, 22, 23, 25,…. Mina: 33 (teadsin, et ta kõrvalistuv ema on sama vana) Tema: Nagu emps. Aga sa näed kõvasti noorem välja , mille peale ma katsusin olukorda pisut siluda:) Aga nädala algul saame juba isekeskis kokku ning vaatame, kuidas läheb, potensiaali nagu oleks
Eile istusin kella 10 hommikul kella 2 öösel arvuti taga ning tundsin rõõmu kodusest ülesandest. Pidime valmis tegema 2 lehekülge ühest õpikust. Väga nauditav nokitsemine oli ning aeg lendas märkamatult. Hakkaks suurena õpikukirjutajaks, aga ma kardan, et ma ei klassifitseeru, sest minu arvates peaks õpik olema natuke lõbus, noh nagu elugi. Ma sildistasin osa teksti märksõnaga “Lõbus geograafia” ning kirjutasin:
Miks on mäestikud eriilmelised?
Vanad mäestikud on paarsada miljonit aastat vanad, noored mäestikud on vaid paarikümne miljoni aastased. Nii suure vanusevahe puhul pole imestada, et nende arusaamad moest on väga erinevad.
Nooremate pinnamood on kõrge- ja teravatipuline, lõhestatud sügavate orgudega ning siin purskavad vulkaanid ja väriseb maa.
Vanemate pinnamoodi on loodus aja jooksul tugevasti silunud. Mäeahelikud ja orud on siin laiad ja lauged. Vulkaanipurskeid ei esine ning maagi väriseb harva.
Sellise tekstiga kahjuks peavoolu õpikuid kirjutama ei lasta:)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 
Uhh, jah, see kooligeograafia. Ma mäletan siiamaani, kuidas põhikooli geograafia raames, 6. klassis äkki, kui hakati rääkigma meridiaanidest ja paralleelidest, siis ma ei saanud korraga enam mitte millestki aru. Ja siiamaani on natuke segane kui nüüd järele mõelda : )
Keskkooli geograafias oli lugu natuke parem, seal tuli ainult süstemaatiliselt riikide pealinnu pähe õppida ning üks helgem hetk tuli siis, kui ma Saksamaa peatüki alt avastasin foto Münsterist, sest seal ma olin juhuslikult paar aastat varem käinud.
Aga isegi peale ülikooli geograafia teadusbakalaureust on kompass minu jaoks absoluutne müstika 😀
Tuulile lohutuseks, et nüüd õpitakse meridiaane ja paralleele ja määratakse geograafilisi koordinaate juba 4. klassis.
Eveli võiks aga kirjutada geograafia õpikut küll. Kasvõi alternatiivõpikuna. See näidislõik tõstis suu nurgad ülespoole 🙂