Selle loo pühendan neile, kel on julgust näidata üles inimlikkust ka siis, kui reeglid ei näe ette, ajakava ei võimalda, seadused ei luba, ülemus ei soosi, akadeemilisuse kõrvalt ei sünni jne.
Inimliku mõõte lihtne näide on see, kui Vahur Edelaraudtee rongis teadustab: “Jätkame oma reisi, järgmise peatuse teeme Tamsalus.” Kohe kodusem tunne ja hubasem sõit. Ta võiks ju tavapäraselt ja tuimalt teadustada, et järgmine peatus Tamsalu või üldse mitte midagi öelda nagu näiteks need piletimüüjad, kes su jätavad rahulikult istuma sellesse vagunisse, mille uksed ei avane jaamas, kuhu sa oled pileti ostnud.
Eelmist nädalat koolis vaadeldes veetes, ma teadlikult inimlikku mõõdet ei otsinud, aga näe sattusin sellele siiski. Tuli ära istuda 6 (igavavõitu) tundi, et siis seitsmendas tunnis mõelda: näe klassi ees on inimene, mitte pedagoog. Kuna tegu oli kooli ainsa õpetajaga, kel pedagoogilist haridust ei ole, tuli korraks mõte, et pedagoogiline haridus on äärmiselt ohtlik inimlikule mõõtele. Kuid siis vaatasin veel 7 (igavavõitu) tundi ning nägin veel suuremat ime – klassi ees oli korraga inimene ja suurepärane õpetaja, järelikult on see ikkagi võimalik.
Veel õppisin, et suurvee nädalavahetusel ei ole parim aeg Soomaa külastuseks. Massimeedia on inimestele meelde tuletanud, et kuskil on olemas loodus. Viimane mõjub inimestele sedavõrd joovastavalt, et terve mets on huilgeid täis – kahju, et neil ei tule pähe, et selle võimsa doosi võib ka väiksemateks sagadamini tarbitavateks osadeks jagada:)
Kui eksamite mai läbi saab, siis ongi suur suvi.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 