Selle kirjutise pühendan püsivale lumele, mis aprillipäikeses sillerdab veel palju kaunimalt, kui südatalvel, ning ärkavatele karudele ja peagi jõudvale suurveele.
Mäletan, et olen varemgi aprilli keskel Eestis suusatanud, kuid seda koos lillede ja liblikatega kitsukesel metsaäärsel varjusel lumeribal. Sellist matkahommikut kui täna tuleb ikka aprillis harva ette. Värske lumi okstel ning pool meetrit lund värske all, suusata, kus tahad, ka jõed ja kraavid on veel jääs, vähemalt tänase pildi järgi, et paista veematkad kuigi usutavad lähipäevil (eile siiski oli üks lai kraav, kust tuli mööda puud üle kõndida).
Kevade tuleku kindel märk on siiski päikese intensiivsus ja lume omaduste muutumise kiirus, kella kaheksane puuder mätsis kella kümne ajal suusa all juba üsna segavalt.
Kui parasjagu kuskil ei suusata(ning seda kahjuks enamus aega), siis kulutan hulgaliselt jõudu veenmaks, et pedagoogiline diplom võib vajalikuks osutada ning on seda aja raiskamist väärt. Sel semestril on olnud täpselt 2 loengut, mille järgselt olen mõelnud, et see oli huvitav loeng, sest õppejõud esitas mõne uue idee või huvitava mõttekäigu, ühesõnaga näitas, et ta on mõtlev inimene ning, et loeng saab olla midagi muud, kui slaidide ettelugemine. Kõrvale veel mõni enam-vähem loeng ja on selge, miks koolis käimine nii palju veenmisenergiat võtab. Meeleldi käiksin kooli asemel raamatukogus ja õpiksin ise, kuid õppejõud on suures üksinda aja viitmise hirmus enamuse loenguid kohustulikuks teinud. Ja seejuures söandavad nad näidata slaide, mis ütlevad, et kuulamisel on meeldejäämise efektiivus 10% ja tegemisel 80-90%.
Aga kuu aja pärast on loengud läbi, siis mõni 8 eksamit õiendada ja suur suvi (ning suusamatkad?) võib alata:)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 