Inimkatsed nõukogude inimestega

Selle loo pühendan neile vapratele nõukogude inimestele, kes viimase matka üle elasid.

Esmalt defineerin matkagrupi teadjamatele tuginedes nõukogude inimese. See on siis meie oludes enne 1990. aastat sündinud inimene. Samad teadjad võtsid ka matka kokku sõnadega, et nõukogude inimene on suurepärane materjal inimkatseteks. Nuriseda pole mõtet, sest midagi muuta ei saa:)

Inimkatse mul välja kukkuski ja mitte sellise ebahumaanse püstitusega, et kes millal kustub, ei. Ikka selline inimlik uurimus, et kuidas käitub matkaja pärast 8-tunnist matkamist kleepuvas sulalumes tibava seenevihma all, nägemata päeva jooksul muud iseäralikku kui üht hunnitut kriivat, pärast kahte tundi lambivalgel oma sisemisele minale kahtleva veendumusega selgitades, et kohe oleme kohal, pärast teadasaamist, et sihiks silme ees olnud kuivade puudega järveäärne lõkkekoht on hoopis järvest pisut eemal ja ühe väikese kuiva puuhaluga.  Ja kuidas ta siis käitub? Olgu etteruttavalt öeldud, et ta teeb metsamärgadest puudest ja muust käepärasest lõkke üles, sööb, grillib, ehitab lumeonni ja laulab kaheni hommikul, et siis tiheneva vihmasaju all telki pugeda, teadmisega, et järgmisel päeval tuleb kuidagi autoni tagasi saada.

                    Kes prooviski ära vajuda, see aidati jälle jalgadele ja matk jätkus

 

Matk oli plaanis juba pikka aega, küll hoopis Gorodenko oja ja Puhatu soo kandis, aga sealne piirkond läks pesitsevate kotkaste tõttu veebruarist lukku ning algselt rahvamatka mõõtu kasvanud üritusega ei olnud kena sinna minna. Ida-Viru jäi, sihtkohaks said Agusalu kriivad – Eesti ainsad mandriluited. Alustasime ja lõpetasime Remnikul ning ööbisime Imatu järve lähedal Agusalu lõkkekohas. Grupp kahanes matka lähenemisel kiirenevas tempos ning jäi pidama poole peale algsest 16st.

Liikusime osaliselt mööda metsateid, aga sageli ka soodes ja metsades, kriivade vahel ja mõnest ka üle. Loomajälgi nägime palju, lendoravad, ahmid ja mis nad seal kõik olid:), jäljejätjaid aga ei näinud. Liikusime mõnusas tempos, vaatasime ringi ikka ka, aga seda, kuidas ja millal aeg mööda lendas, seda ei pannud tähele. Pimeduse tulekut siiski märkasime, aga kahenädalatagune märja lõkkepuu kogemus ja lootus RMK lõkkeplatsi kuivale puule, innustas jätkama, kuigi telkida oleks saanud igal pool, isegi trossiasendaja söögitegemiseks olime leiutanud. Poole 8 paiku õhtul, peale pikka ja huvitavat sõitu ühel lahtiajamata metsateel, mis kulges mööda kriivat, avastasime ainsa kuiva puu ja edasi läks õhtu juba nii nagu varem kirjeldatud.

Teisel päeval, arvestades eelmise päeva ajakulu, otsustasime kõige kiire ja otsema tee kasuks, mis seisnes võimalikult otse lõunasse, Peipsini liikumises. Selleks saime kasutada osaliselt teid, osaliselt lõikasime läbi metsa ja soode. Kui Peipsi äärde jõudsime kella 4 paiku, siis tulid arglikud ettepanekud, et läheme häälega autodele järgi või jätaks kotid siia tee äärde, aga ei, nõukogude inimene on hirmus visa, ikka lõpuni, mis tähendas veel 3 kilomeetri libistamist udusel Peipsil. Praktiliselt esimest korda kogu matka jooksul saime teha mõnusat suusatamise liigutust, sest järvel oli just selline parajalt õhuke lumevaip.

Teisel päeval juhtus üks sündmus ka. Padumetsas oli üks vanapaar oma 04-ga hange värskelt kinni jäänud. Kuskil kõrgemal oli nii seatud, et me pidime poolteist päeva matkama, et täpselt õigel hetkel õiges kohas olla. Oleks me 10 minutit varem samas kohas olnud, oleks neil lükkajaid tulnud palju kauem oodata. Aga võib-olla olekski see neile rohkem meeldinud, sest tädi muudkui tõreles, et mis me nüüd, küll nad saavad ise. Küllap kartis, et me auto mõlki vajutame, sest käte külge pannes, kaardus plekk küll kahtlaselt, aga otsisime siis kõvemaid kohti ja paari katsega oli auto jälle teel.

                                                               Midagi kasulikku ka

 

Huvitav oli üle pika aja näha, et ööd on mustad. Eelmisel matkal oli täiskuu ning igapäevaselt on linnas ja linna lähedal valgusreostus nii suur, et musta ööd ei näegi.

Aga pilte saab vaadata siit

PS! Pean siiski veidi järele mõtlema, sest mu viimase aja matkad ei ole kujunenud just matkamise propageerijateks, vaid pigem vastupidi (vähemalt algajatele).