Selle kirjutise pühendan kõigile neile vapratele, kes Lumeilvese matka üle elasid. Tahtsin parimat, välja tuli nagu alati ehk siis pisut karm:)
Lumeilves on Tartu Ülikooli Looduskaitseringi poolt ellu kutsutud statuut ja matk, mis seisneb Eesti 20 kõrgeimasse tippu ronimises 2 päeva jooksul. Kuigi esimene matk toimus juba 15 aastat tagasi, ei ole ometi olnud mul juhust sellele matkale sattuda. Kuna ma olin Luua tudengitele lubanud ühe talvematka korraldada, siis läks käiku kaua oma aega oodanud Lumeilvese idee. Kutsusin kaasa ka eelmise aasta tudengid ning punt kasvas ootamatult suureks – 16 inimest kõlas juba rahvamatkana ning suurimate Eestis müüdavate matkapottide mahutavuspiir ongi ca 15 portsu, edasi tuleb käiku võtta juba ämber või mõni vana hea suur pott. Aga nagu ikka teeb elu omad korrektuurid ja L hommikul asus meid matkarajale vaid 11 inimest.
Hommkuse sujuvama stardi nimel kogunesime juba eelmisel õhtul Vällamäel. Täiskuu ja lumekuhjade all olnud kuused pakkusid suurepärase valguse ja pimeduse mängu. Vällamäe tippu tõusime juba õhtul, et seda järgmisel hommikul korrata nendega, kel õhtul käimata jäi.
Hommik kulus siiski ebamäärastele askeldustele ja teisele Vällamäe tõusule ja autode Haanjasse viimisele ja räätsade alla panemisele ning rajale saime alles tublisti peale 11. Esialgu olid tipud tihedasti ja tulid lubinal, väga suuri ekslemisi ei olnudki. Siis tulid pikemad vahemaad ning orienteerumine läks keerulisemaks, sest meie tegelik liikumistempo paksus pulberlumes oli sedavõrd aeglane, et mõte liikus kaardil juba palju kaugemale ette. Nii otsisime Tsardsomäge tegelikust palju varem, aga siis taipasime oma viga. Päeva teine pool kulus palju kiiremini. Vaskna järvele jõudes oli selge, et alla Plaani Külajärve äärde ei jõua me kuidagi. Mängisin plaani vähe ümber ning tegime ära Munamäe ümbruses olevad tipud, neist viimase juba tõusva täiskuu valguses tublisti peale viite. Plaan B oli minna telkima Haanja küla telkimisplatsile, kuid raske oli märgata suurelt teelt keeravat teekohta, mis talvel lahti ajamata. Üle lageda minnes leidsime siiski laagrikoha. Kuna sel hetkel oli kõige tähtsam see laagrikoht üles leida ja telgid püsti saada, ei olnud aega jääda ootama kuni grupi viimased räätsad uuesti alla saavad, et koos minna. Kui grupisaba ööbimispaika jõudis, oli ta ootamatult 2 lüli kaotanud (leidsid tee Haanja keskel parkinud autodeni ja koju sooja). Vaatamata märgadele puudele ja kulunud ajale, saime siiski kuuma lõkke ja sooja õhtusöögi. Lõkke põlema meelitamise käigus kaotasime veel 2 lüli, kes ka ihkasid pigem sooja tuba, kui jahedat telki.
Aga allesjäänud vapratel oli igatahes tore õhtu läbi pilvevine siranud täiskuu all. Hommik oli jahe, aga tahtmist täis. Märgade puudega ei viitsinud esialgu jamada, jõime õhtul termostesse pandud teed, sõime natuke võileiba ja vajadusel taoti saapaid pehmeks. Tavaliselt on mul märja puu hommikuteks priimus kaasas, et saaks siiski sooja putru, aga seekord ei olnud, järgmisel korral jälle on:) Siis kui lõke põlema sai, oli me minekukihk juba liiga suur. Päikesepaistes liikusime 7kesi üle lumise Haanja maastiku, et tõusta veel 7 tippu ning seejärel Suurele Munamäele. Need 8 tippu tulid üsna kiirelt ja mõnusalt ning jäi üle vaid kahetseda, et autod meid ootavad ja 20. tipp jäi tegemata ning Lumeilvese tiitel saamata. Seda enam on põhjust jälle rõõmuga tagasi tulla.
Seda kui kaunis Haanjas oli, saab vaadata siit
Koolis on uus semester pihta hakanud. Algas napilt enne, kui eelmine lõpetatud sai. Aga kohe on uus hunnik koduseid töid juba rivis. Eelmise semestri A-d enda kõrvale ka teisi hindeid ootamas. Päevad on loenguid täis, muuhulgas leian end 3 korda nädalas täiesti vabatahtlikult vene keele loengust, kes oleks seda keskkoolis uskunud, et nii võib ka:)
Ees ootavad uued matkad, loodetavasti ei hakka kool elu liialt segama:)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 