Viimaks-viimaks! Mõnusa õhkkonnaga Svaasimaa muutis mu laisaks ja see kirjatükk pidi poolvalmis olekus mõnda aega sahtlis lebama. Aga pooleli jäi siit:
Kaplinnas bussijaama minnes oli teeääres juhtunud õnnetus jalgratturiga. Järgmisel päeval lugesin juhuslikult lehest, et see oli Itaalia rikkaima äripere Ferrero perepoeg, kes jalgrattal vaid 47-aastaselt südameataki tagajärel suri.
Bussisõiduks sain suurepärase vaatega koha kahekordse bussi esimesel ülemisel istmel. Minu kõrvale sättis end üks pikk noormees, kes väitis, et mujale ta ära ei mahu, ning lootis, et teda ta õige koha peale ei aeta. Peale minu oli bussis veel üks valgenahaline, kes istus sama hea koha peal.
Ja siis reis algas – palvega, et kõik kenasti läheks! Neid palveid tuli aeg-ajalt veel ja veel. Aga tee oli hea ja odav ning iga 3-4 tunni tagant sai välja sirutama ja tualetti, seega polnud üldse oluline, et tegu oli kristliku bussikompaniiga. Öö jõudis peagi, kuid täiskuu võimaldas kogu sõidu vältel maastikku lugeda.
Minu kõrvale jäänud noormehe r-ist sain aru, et tegu on prantsuse keelt oskava inimesega. Peagi reetsin ennast ning tema üllatus oli suur ja rahulolu, sest ta inglise keel oli üsna kesine ning küllap olin ma bussis üks vähestest, kes ka prantsuse keelt oskas. Bussifirmaga sobivalt libises meiegi jutt usuteemadele ning sinna ta ka jäi. Tegu oli Kongost pärit noormehega, kes ennast pärast juuraõpinguid Lõuna-Aafrikasse sehkendas nagu paljud ja paljud teised ekvaatorialuse Aafrika parema elu otsijad. Tegu oli tõsiuskliku noormehega, kel Piibelgi igal ajal kotis. Meie vestluse ühine seisukoht oli, et kristlus ei oska evolutsiooni seletada, teadus aga ei oska imesid seletada. Tema üritas mind kallutada arusaamisele, et just tema jumal on see õige, mina üritasin talle selgeks teha, et ühte ja ainsat tõde ei ole. Vestluse iroonia oli minu jaoks selles, et kristliku maailma esindajana üritasin mina talle loodust müüa ja seletada ning tema kui loodusrahva esindaja üritas mulle kristlust seletada ja pähe määrida. Mõlemad jäid endale jäägitult kindlaks:) Aga 15 tundi bussisõitu läks üsna kiiresti.
Johannesburgi jaamale lähenedes keeras Lõuna-Aafika uue lehekülje – nimelt on sealne kesklinn ja eriti jaamaümbrus täielik geto. Tänavad on paksult inimesi, prügi ja kauplejaid täis ning esimese hooga võttis päris tummaks. Hakkasin siis tasapisi vaatama, et kuidas saab. Haakisin end esialgu paari kohaliku külge, kel sama suund, kuid nende plaan muutus ning nii pidin ise hakkama saama. Mul oli vaja marsa väljumiskohta jõuda, et ühte põhjapoolsesse linnaossa sõita. Taksohinnad on Lõuna-Aafrikas röögatult kõrged, seda ka näiteks Londoniga võrreldes. Aga kuna taksojuhid olid kindlad, et üksinda sinna jõudmine on liiga ohtlik, siis kauplesin ühe takso poole odavamaks, et marsajaama sõita. Tänaseks tean, et jala on ühest teise umbes 5 minuti tee ning olen seda mitu korda ka edukalt jalutanud.
Marsruuttakso on siinne peamine liiklusvahend, seda eriti kesklinnapildis, kus valgeid inimesi ei ole. Marsajaamas on lihtne, küsid, kust posti juurest soovitud suunda saab. Keerulisem on kuskil äärelinnas peale hüpata, sest mööda sõidab neid minibusse hulgi ning loomulikult ei ole ühelgi mingit liininumbrit. Süsteem toimib käemärkidega, mille abil näitad, kuhu sa sõita soovid. Turistile on käemärkide jaoks pisike raamat, mis ütleb, mis märki, millal kasutada, kuid isegi raamatuga ei ole see lihtne ülesanne, kindlam on kohalikelt küsida.
Veelgi põnevam on vaadata, kuidas asjad toimivad. Mõnes marsas ei vahetata ühtegi sõna. Inimesed klapitavad kahe-, kolme-, neljakaupa paraja raha ning see saadetakse ettepoole juhile ning samamoodi ulatatakase vahetusraha tagasi. Keegi ei ütle peale tulles, kus täpselt ta maha tahab minna(käemärgid annavad suuna, peatused on pea igal pool) ning siis lihtsalt buss peatub mingil hetkel ja keegi läeheb maha. Panin tähele, et raha ei anta kohe, kuid ühel päeval juht seletas, et kui tahad kesklinna sõita, siis ei tohi enne teatud momenti raha anda. Kuigi raha oli juba tema käes, andis ta selle tagasi, et saaksin selle mõne aja pärast uuesti anda. Paistis, et selle vastu eksisid ka mitmed kohalikud ning üldse oli selles bussis liialt palju seletamist ka peatumise ja maksmisega.
Aga süsteem on hea, kui buss on täis, siis sõidetakase. Isegi Svaasimaale tulnud buss toimus samal põhimõttel. Väga mugav, ei mingit kella vaatamist, lähed siis kui on paras hetk. Ka tee ääres marsat püüdes, ei pea kunagi üle paari minuti ootama, lihtsalt niivõrd palju on neid.
Igatahes jõudsin marsaga kenasti Sandtoni, mis on üks arvukatest põhjpoolsestest jõukatest linnaosadest. Seal aega parajaks tehes ostsin James Holmanist ehk pimedast reisumehest rääkiva raamatu. Ta oli oma aja suuremaid rändajaid, kes reisis üksi vaatamata oma pimedusele ning ainult auru- ja hobujõul liikudes oli ta rännuteede pikkus ca 200 000 miili.
Sandtonist korjas mind peale Micheal, kes on teeneline ja lahke Couchsurferite võõrustaja. Tema suur ja ruumikas maja mahutab neid(meid) ühtelugu ja sageli mitmeid korraga. Ja kui teda ennast ei ole, siis annab ta võtme ja maja on külaliste päralt.
Micheal joonistas mulle väikese kaardi, kuidas bussideni jõuda. Jõukamad(peamiselt valged) elavad aedadega ümbritsetud eramajade rajoonides, kus teeotsad on tõkkepuudega kinni ning kus bussid muidugi ei käi, sest kõigil on autod. Kuigi apartheid on ametlikult ammu lõppenud, siis tegelikult eksisteerivad ikka paralleelsed ühiskonnad. Küllap Kaplinnas on segunemist rohkem, kuid Johannesburgi ümbruses tundus seda vähem ning ühel keskmisel valgel ikka mustanahalisi sõpru ei ole. Kesklinnas kõndides olen ma ainuke valge ning paistan silma, marsas olen ma ainuke valge ning paistan silma, jõukate eramurajoonides kõndides olen ma ainuke kõndija ning paistan silma. Suured ostukeskused on ainuke koht, kus ma välja ei paista, seal on nii musti ja valgeid ning kõik kõnnivad.
Kaks lühikest päeva Johannesburgis kulusid marsasüsteemiga tutvumisele ning kaubandusest paari vajaliku matkavidina mitteleidmisele. Külastasin ka Aafrika muueumi ning läbi kesklinna tungimise kõrval pakkus põneva elamuse ka Mike´i dogi, kes mind mu käsivars suus mööda õue ringi jalutas. Kuigi oli aimata, et ta ainult mängib, ei osalenud ma selles ekperimendis siiski kuigi pikalt ning otsustasin hiljem koos peremehega naasta. Mike oli unustanud ütlemata, et just nii ta mängibki ning et teda tuleb lihtsalt keelata:)
Teisel õhtul kohtusin Pierre´i ja Guy´ga, kellega ma tutvusin kolm aastat tagasi Aconcagual. Kuna tulemas oli Lihavõttenädalavahetus, siis olime meie Pierre´iga suundumas Drakensbergi mäestikku (Draakonimäed) ning Guy oma perega maamajja. Et suund oli meil esialgu sama, siis leppisime kokku ühises hommikusöögis 2 tunni kaugusel Johannesburgist. Järgmisel hommikul asusime Pierre´iga kella 5 paiku teele, kuid juba õige pea oli aru saada, et me ei ole ainsad. Liiklus muutus peagi tiguaeglaseks ning seisis kohati, sest teel oli tihe udu(olgu öeldud, et tol nädalavahetusel hukkus LAV-i teedel 137 inimest). Kaua ei jaksanud kannatada ning peagi keerasime me kiirteelt ära ning pisut pikemaid, kuid üllatavalt tühjasid kõrvalteid kasutades võitsime vähemalt tunni. Loobusime ühisest hommikusöögist ning rabasime lihtsalt ühtteist tee pealt. 3 ja poole tunnise sõidu asemel jõudsime matka algusesse 6 tunniga. Tee ja hommikusöök, mis koosnes juba teel söödud burgerist ning minu puhul roosade kookoshelvestega kaetud keeksipallidest, ning enne keskpäeva saime lõpuks rajale. Pierre, kes ei mäletanud, kui hea või halb õhkutõusmisnõlv ronitavas tipus oli, otsustas kaljuronimise kasuks. Lendamine jäi järgmisele päevale. Pierre on nimelt kogemustega paraglider(alustad oma varjuga nõlvalt ning kasutad ära tõusvaid õhuvoole), kel pealegi käsil treenimine järjekordseks x-Alps võistluseks´(http://www.redbullxalps.com/ , kus tuleb jala ja langevarju abil jõuda Salzburgist Monacosse). Just trenni mõttes kandis ta nii köisi kui ka kogu raudvara. Mulle jäi vaid kerge kott oma asjadega. Sellise kaalujaotuse puhul olime peaaegu võrdsed liikuma, kuigi oma maitsva kuid seedimatu hommikusöögiga võideldes, pidin järsematel tõusudel siiski pisut järele andma.
Kaks raskemat kohta olid juba enne ära, kui marsruut algas ning köied külge ja sussid jalga said. Edasi läks juba libedalt, Pierre ronis ees , pani igal köietäiel mõned julgestuspunktid ning mul tuli raske kotiga järele ronida. Viimase köietäie ronisin ise ees, paistis lihtne, kuid algus üllatas kogu marsruudi ehk raskeima kohaga. Sentineli tippu (ca 3000 m) jõudes oli kahjuks suurem osa ümbrusest pilvedes ning suurepärane vaade jäi nägemata. Laskusime mööda tavarada, kus peale kahe dülfri sai kõndides alla. Poolel teel otsustasime kotid maha jätta ning kiirkõndides käia ära Tugela joa juures. Tugela on maailma kõrguselt teine juga, mis kukub ca 900 m. Umbes 6 km kiirkäik, lubas näha sellist võrratut vaatepilti:
Valdavalt horisontaalse raja puhul ei olnud mul mingit probleemi tempot hoida, nii samuti alla minnes. Küsisin allaminekuks raskemat kotti endale, aga mitte piisava innuga ning umbes paarkümmend minutit enne autot väänas Pierre taaskord oma hüppeliigest. Siis vahetasime sõnatult kotid ning mina lippasin alla teed keetma. Koos pimedusega pakkisime asjad ning asusime teele, et sõita edasi lõuna poole Pierre´i vanemate poole.
Kohtusin tema shveitsi päritolu ema ja inglise päritolu isaga ning juba eelmisel õhtul kohatud tüdruksõbra ning tema järgmisel hommikul saabunud vanematega, kelle juurde me kaks päeva hiljem ümber kolisime. Mitmeks päevaks sattusin perekondlikku õhkonda, kus olid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, lõunauinakud ja söögipalved. Väga lahke neist inimestest mind võõrustada, kuid samas oli see üsna keeruline olukord seedida kehva sotsiaalse võimekuse puhul.
Järgmisel hommikul oli Pierre´i hüppeliiges enam-vähem. Mina võtsin langevarju ning tema kergema pudi-padi ning ronisime ennelõunal Matterhorni(1995 m) – ühe kohaliku künka – otsa, et sealt alla lennata. See tähendab, et paraja kaldega nõlval rullisime tandemlangevarju lahti, panime tagurpidi keeratud seljakottidest moodustunud rakmed-istmed endale selga, varju sinna külge ning kui tuulehoog tuli, jooksime kuniks jalad maha ulatusid ning õhus me olimegi. Ei olnud hirmus ega midagi.
Kahjuks päikest eriti polnud ja tõusvaid õhuvoole ka mitte, nii saime vaid lühikese lennu ning maandusime väga pehmelt ja sujuvalt naabri aias.
Järgmine hommik oli juba varasem, 6 paiku asusime koos esimese valgusega teele. Kaunis rada viis meid läbi metsa, mööda kaljujoonistest, kosest ning Sfinksist – kaljust, mille juures on kombeks üks kivike astangule visata.
Siis järgnes tükk tasast maad ning enne pikka järsku tõusu oli luksuslik teepaus. Niipea, kui tõus oli märkimisväärne, jäin ma võrdsete kandamite puhul kohe maha. Mina liikusin nii kiiresti kui jõudsin, aga see paistis aeglane, Pierre liikus nii aeglaselt kui sai ning see paistis kiire, iseloomustamaks me taseme vahet. Pisut enne tippu anti luba kott maha jätta ning peale pisukest turnimist olimegi Sterkhorn´i (2973m) tipus.
Tuul oli päris tugev ning Pierre otsustas, et ei ole mõtet tugeva ja keerutava tuulega riskida. Tuli kõik need järsud nõlvad uuesti alla kõndida ja ka tasandik ületada ning alles siis saime allalendu alustada.
Kahjuks ei olnud taas tõusvaid õhuvoole ning algkõrgusest ei jätkunud isegi mitte kojulennuks, pidime maanduma kilomeeter enne. Igati tore oli lendamist proovida, kuid sügavat muljet see mulle siiski ei jätnud. Ülevalt vaadates kõik värvid kahvatuvad, seega plaanin ka edaspidi peamiselt mööda maad jalutada.
Pärastlõunal suundusime edasi lõuna poole järgmiste vanemate juurde. Tee peal jõudsime just enne pimedat ühte jõeorgu laskuda ning sealt mööda kaljusid välja ronida.
Perekondlik jalutuskäik ning tutvumine kohaliku kaubandusvõrgu kesisusega täitsid esimese päeva ning järgmise päeva ennelõuna kulus viimastele ettevalmistustele ning läbi häda sai kõik vajalik siiski kokku. Minu priimusele sobiv gaas jäi leidmata ning Pierre ostis uue priimuse oma vanematele, mille mina neile kullerina koju kätte toimetasin. Pärastlõunal sõidutati mind Loteni loodusparki, kust ma järgmisel hommikul oma matka alustasin.
Minu algne idee oli Sani kuru ning Lesotho kaudu üleval matkata, kuid selle keelasid vanad mehed ära. Kuna Lesotho on üks neist paljudest Aafrika riikidest, mis vastab kirjeldusele kõige vaesem, siis olevat seal üksinda väga ohtlik. Et mitte oma matkast loobuda ning perekonnaringist välja murda, otsustasin matkata astangust all pool. Nimelt on Drakensbergi mäestik laias laastus astang.
Enam-vähem mööda astangut jookseb ka Lesoto ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vaheline piir. Lesotho mägismaa lääneservkulgeb valdavalt 3000 meetri kõrgusel ning astangualune rada kulgeb umbes 2200 m kõrgusel.
Järgmisel hommikul asusin varakult teele. Üle silla minekuks oleksin pidanud pea 2 km edasi ja samapalju tagasi jalutama, selle asemel otsustasin raja kasuks, mis kahest jõest läbi viis. Kohe alguses andsid kohalikud matkarajad oma loomuse edasi. Rohi oli lopsakas ning radade otsimine selles lokkavas roheluses kujunes pidevat keskendumist nõudvaks tööks. Eriti keeruline oli see jõeorgudes ning lõpututel rohumaadel. Mõnikord võis õige rada vaid mõned meetrid eemal ühel või teisel pool kõrval joosta, aga kuni sa sellele peale ei astunud, ei pruukinud sa seda leida.
Seljakott on mul oma disainitud ning selle olulisem osa on poolsügavad lõdva kummiga küljetaskud, mis mahutavad kõik päevaks vajaliku ja mittevajaliku. Sinna käib veepudel ja päevane suupiste, kaart, käest ära võetavad kindad, pähe minev müts jne. Seega ei ole päeva jooksul vaja peatuda, kõike saab käigupealt teha. Seekord mahutasid taskud ka minu relvaarsenali -luurevahendiks olnud monokli, ümmarguse otsaga taskunoa ja pipragaasi, mille andis mulle viimasel hetkel kaasa pereema.
Monokliga oli hea vaadata, kas eemalpaistev kahtlane kuju on mätas või kivi, millekski muuks osutusid nad harva. Relvad jagasin hilisemate mõttelendude ajal nii: matkakepp oli madude ja pealetikkuvate taimede jaoks, pipragaas lesotho röövlitele ning ümmarguse otsaga taskunuga oli kaitse leopardite vastu. Kuna torgata sellega ei saanud, siis pidin suutma ründavat leopardit õige ajal õige koha pealt lõigata. Kahjuks või õnneks ei tarvitsenud mul oma osavust proovida:)
Esimesena ehmatasid mind paavianid, kes kohutavat haukuvat häält tegid. Õnneks olid nad teisel pool sügavat orgu ning mingit tülinat ei olnud neist karta. Silmaga ei näinudki neid, vaatasin läbi fotoka suumi ning nägin järgmist pilti:
Ei hakkanud rohkem segama.
Järgmiseks ajasin liikvele karja antiloobilisi(eland kohalikus keeles), kes ei olnudki agressivsed nagu matkakaarditagune info oli lubanud, jooksid hoopis minema enne kui ma oleks saanud piltigi teha. Varasel pealelõunal jõudsin esimese matkaonnini. Olin mõelnud, et kui seal inimesi kohtan, siis jään sinna peatuma. Aga ei olnud onnil katust ega inimesi ööbimas, nii jätkasin oma teed Giant Castle´i kuru alla. Olin päev läbi lühikeste pükstega olnud ning sääred nägid välja nagu oleks 2 nädalat lakas heina tallanud, teeäärse rohu ja taimede poolt täpiliseks torgitud.
Leidsin väikese kose kõrval pooltasase telkimisplatsi ning suurepärase õhtusöögi järel lugesin taskulambi valgel raamatut kuniks uni tuli.
2. hommikul olin jalul ja valmis enne kui päike jõudis telki soojendama. Võtsin väärtuslikumad asjad endaga kaasa, lasin telgi kokku, et seda vähem näha oleks ning asusin Giant Castle´i kuru kaudu samanimelise tipu poole teele. Üsna pea kohtasin üht ussi, mis nii kiiresti ära liikus, et ma ei jõudnudki määrata, kas oli üks 2 erinevast rästikust või sülitav kobra. Viimane sülitab paari meetri pealt väga täpselt silma, et siis segadust kasutades sind hammustada.
Paremat rada otsides jõudsin kurule, kust avanes vaade Lesotho mägismaale. Kohe silmasin ka karja hobuseid, mis mind pisut rahutuks tegi. Seisin kiirelt lähima kivimüraka varju ning asusin monokliga olukorda uurima. Inimesi polnud näha, samuti mitte müüre või koopaid, kus nad oleksid võinud tuulevarju otsida. Seega otsustasin siiski edasi tipu poole liikuda, pealegi olin paarisaja meetri pärast mäeharja taga peidus. 3000 meetri kõrgusel on taimestik juba nii palju hõre, et kõnni, kus tahad, rada pole vaja otsida. Tuiskasin kiirelt üle samblase-kivise maastiku. Paavianid olid ilmselt üsna ehmatunud nähes erkrohelist kiirelt lähenevat kogu ning nii andsid nad tipu (3314 m) ilma võitluseta käest. Lesotho karjuse hirmus kurult tippu ja tagasi liikudes mõtisklesin oma relvastuse üle. Tegu oli ainult lähivõitlusrelvadega. Lihtne oli end kujutleda osavaks kui filmikangelane, kuid reaalses situatsioonis oleks need võinud siiski üsna juhuslikeks ja ebausaldusväärseteks osutuda. Mõtlesin, et järgmisel korral peaks püstoli kaasa võtma, lased aga hoiatuseks paar pauku õhku ning peletad eemale nii need, kes tulevad röövima kui ka need, kes tulevad teed pakkuma. Viimased igal juhul:)
Kuru varjava serva taha laskudes olid hobused jätkuvalt paigal ning inimesi polnud näha. Laskusin telgini, pakkisin asjad ning keskpäeval sain taas teele, et 14 km edasi matkata. Mõne jõeoru läbimisel eksisin rajalt ning labajalgadel tekkisid nii mõnedki valupunktid, kuid ilm oli kena ning maailm minu päralt. Koos mäevarjuga jõudsin Bennermani hütini, millel oli kenasti katus peal, kuid ikkagi inimtühi. Üksinda olles tunduvad hooned üsna kõhedad nii otsustasin esialgu telgi kasuks, aga suutmata mõnusalt tasast platsi leida, taandusin siiski soojade kivimüüride vahele. Toimetused, lugemine ja uni täitsid 6st 6ni kestva pimeda aja kenasti ära, aga oskus mõni sõber kohale tinistada ei oleks muidugi paha teinud.
3. hommiku tuul kõlas kurjakuulutavalt ning ei ahvatlenud kiirustama. Peagi tuul siiski rauges ning laisalt asusin teele. Päevaplaan nägi ette kõndida 5-6 km, et siis asjadeta kiirelt ja kergelt tõusta üles mägismaale, käia ära LAV-i kõrgemail tipul Mafadil (3450m) ning laskudes matkata järgmise hütini. Kaardi peal ei ole märgitud rada ei Judge´i ei Corner´i kurule. Kõrgusjoonte järgi tundus viimane neist leebem. Seega olin üllatunud nähes Judge´i kuru suunas viivat soliidset rada, kuid suurt tähelepanu ma sellele ei pööranud ning jalutasin edasi. Selleks ajaks olin juba ümbritsevaga harjunud ja tähelepanu ei olnud enam sugugi nii terav kui esimestel päevadel. Vaatlesin paistma hakkanud ja pigem hirmuäratavat Corneri kuru ning nii märkasin vaid kümnekonna meetri kauguselt aasal istuvat keskealist valget naisterahvast. Oh seda üllatust ja rõõmu! Selleks ajaks ei olnud ma 2 ööpäeva ühtegi inimest näinud. Voldi taga olid ka ta abikaasa ning kaks kohalikku giidi. Voltide selgitamiseks üks pilt viimasest matkapäevast, kust on hästi näha, kuidas rada kõik need päevad kulges.
Nende plaan oli Judge´i kuru kaudu platoole tõusta, Mafadi tipu lähedal koopas ööbida ning järgmisel päeval Leslie kuru kaudu alla tagasi jalutada. Kõik olid väga üllatunud mind üksi nähes ja kutsusid lahkelt kaasa. Võtsin väikese mõtlemisaja ning lasin neil minna. Üksi oleksin ma ilmselt Mafadist loobunud ja vaikselt edasi astunud, sest hommik oli juba hiline ning kiirustamine ei olnud selle hommiku teema. Inimeste kohtamine motiveeris mind tublisti ning pöörasin rõõmsalt otsa ümber, et kilomeeter poolteist tagasi jalutada, pealegi ei olnud mu vaevatud jalgadel midagi vaikses mõnusas rütmis ülesastumise vastu. Liikusin küll väga rahulikult ja pausidega, kuid siiski jäi grupp kaugele maha. Platoole jõudes nägin taas hulka hobuseid ja eesleid ning otsustasin teised järele oodata. Asusin päikesepaistel raamatut lugema. Tunni pärast nad tulidki ja hoopis uute tuultega. Abigiidil oli jalad villis ning uus plaan oli seal samas lähedal telkida, pärastlõunal tipus ära käia ning hommikul sama teed alla tagasi minna.
Mis seal ikka, otsustasin sama teha. Leidsime telkimiskoha, teised hakkasid telke püstitama, ma viskasin oma koti kivi taha kergemaks, sest pigem olin nõus otsmikulambi valgel oma telki püstitama, kui platool ekslema. Panin tuhisedes minema ning muudkui aga tõusin eest ära libiseva horisondi poole. Kõndisin ja kõndisin mööda rada, korraga ilmus mu vasakule käele kaljune astang, mis oli kahtlane, kuid mõtlesin, et lasen rajal end juhtida. Sammusin aga edasi, püüdes mõistada, kus see tipp siin on. Ja siis vastu õhtupäikest mõnekümne meetri kaugusel ilmus tume ratsanikukuju. Õnneks nii lähedal, et ei olnud aega mõelda, käitusin instiktiivselt ning käsi ei haaranud mitte pipragaasi järele vaid tõusis tervituseks. Astusin paar sammu lähemale, et küsida, kus see paganama mägi on. Vaevalt, et ta lõõtsuvas tuules karvamütsi alla kuulis, mida ma küsisin, kuid vastuseks sain käeviipe kaugemate horisontide suunas. Tema ratsutas edasi, ilmse suunaga koopa poole, kus meilgi oli olnud plaan ööbida. Mina piidlesin kaugusi ning mõistsin, et need Mafadid seal kuskil ei ole sel korral minu jaoks ning otsustasin ronida kaljuastangule, millest ma mööda olin jalutanud. Astang oli arvukate tuuridega mitme jalgpalliväljaku suurune lompidega plats ning juhtumisi ka Lõuna-Aafrika Vabariigi kõrgeim punkt. Tipupilti tehes märkasin, et teised on eemalpaistva ümmarguse künka otsas ning kahtlus puges hinge, sest teised olid ikkagi giidiga. Võtsin kaardi välja ning mõistsin, et kõik on siiski õige. Jalad olid õnnestunud päevast ja lähenevast õhtust otsekui uued ning lausa jooksin need 4-5 km allamäge laagrini. Teised ronisid lähema künka otsa, sest aeg oli juba liiga hiline, kuid kohalikena plaanisid nad peagi naasta.
Tuul lõõtsus ning üks giididest tuli appi telki püstitama. Aega läks seletamisele, mida teha, ning seda tehes unustasin telgi alt ohakad ära korjata. Ohakate, tuule ja kõrguse mõjul ei suutnud ma end enne südaööd magama lugeda.
Järgmisel varahommikul kukkus kolm kübe lund, mille keskealine lõunaaafrika meesterahvas kuulutas esimeseks lumeks oma elus. Vahelduva pilvisuse ja üksikute piiskadega päev koosnes peamiselt laskumisest, mis pika distantsi peale ei jaotunud ühtlaselt, vaid koondus kahte pikka järsku laskumisesse, mis jalgadele need kõige vaevalisemad on. Esimese laskumisega liikusin teistel eest ära ning kuna neil oli pisut teine sihtkoht, siis jätsin neile tänutäheks oma viimased Pilvekese batoonid ning jätkasin.
Pärast laskumisi tuli läbi tungida veel lopsakast jõeorust, mis kujutluses kubises tiigritest ja krokodillidest ning kus matkarada lookles kord ühel kord teisel pool jõge, kuid kaardil see ei kajastunud kahjuks. Tundus, et liikumiskiirus oli kilomeeter tunnis ning minus küpses otsus, et dzhunglimatkale ma oma elus ei lähe. Pisut enne laagrit algas siiski kergem rada ning ilma sillata ja koolmeta jõgi jahutaski jalgu. Kordki jõudis päev õhtusse varasel pärastlõunal. Olin laskunud ühte looduspargi kämpingutest ning nautisin paljajalu käimist ning sooja dushi(isegi vann oli kämpingus). Pärastlõunased vihmahood sundisid mu küll päikese käest telgi varju.
Kahtlesin küll pisut viimases päevas, kuid jalad olid hommikul üsna kobedad ning peagi kujunes öise vihma ja kõrge rohu abil suurepärane vesijahutus süsteem, mis mõnusa veekile abil ellimineeris igasuguse hõõrdumise. Kilomeetrid olid sel päeval lühikesed ning meeleolu suurepärane. 5 tunniga olid 20 km ja vajalikud tõusumeetrid seljataga ning vägagi ´high spirit´jõudsin tagasi Pierre vanemate poole. Esialgu oli näha vaid ta teismeline tütar, kuid kohe virgusid ka vanemad lõunauinakust ning katsid laua ja näitasid kätte toa. Kui Pierre maandus, siis selgus, et ta oli kõik mu asjad Johannesburgi unustanud, aga veel üks õhtu peaaegu puhastes matkavahetusriietes veeta ei olnud mingi probleem. Kannatas peenete naabritega seltskondlikku vestlust arendada ning õhtusöögijärgses lõbusas kaardilauas oli sel veel vähem tähtsust.
Kui tore matk numbritesse panna, siis kogunes umbes 100 km ja 5500 tõusumeetrit.
Johannesburgi kaudu suundusin Svaasimaale kuningat kukutama, kuid sellest juba järgmisel korral.
Millalgi ka fotoalbum
Ps! Kuuldavasti tõusid täna Everestile 2. ja 3. eestlane
Paik vihmaseks pärastlõunaks 