Sissejuhatuseks olgu öeldud, et iga Euroopa Liidu lehm saab päevas 2,5 dollarit taskuraha(subventsiooni nime all), samas kui 75% aafriklastest ajab läbi vähemaga – sellises maailmas elame.
Kui jätkata sealt, kust pooleli jäi, tuleb öelda, et üle Liibüa lennata ei õnnestunud. Lendasime oluliselt rohkem lääne poolt, Korsikast ja Sitsiiliast paremalt mööda ning läbi Alzheeria ja piki Aafrika läänerannikut. Tänud inimestele, kes lennuki välja mõtlesid, ise poleks selle peale tulnud, aga tore oli vaadata küll, kuidas Alpidest sai Po org ja Vahemeri, kahju ainult, et riigipiire ja linnade nimesid välja ei lugenud. Need ameerika viljapõlde kaunistavad salapärased olevused võiks suuremate linnade nimed ka maastikule graveerida, nii oleks lennuki pealt ikka palju selgem pilt. Lootsin, et saame enne pimedat Sahhaara kohale ning nägingi uskumatuid liivavorme, tavapäraseid hiiglaslikes ja miniatuursetes mõõtmetes ning üllatavaid kobaras paiknevaid ümmargusi auke. Hämmastavalt hästi olid näha ka rajad. Hiljem oli kõik must ja sadade kilomeetrite kaupa ei olnud ühtegi tulukest ning siis järsku 5, sellist oranzhi, lõkke oma, ning siis jälle pikk pilkane pimedus. Mis nad seal küll tegid ja kuidas nad sinna said?
Minu kohalik tuttav, olgu ära öeldud mustanahaline, võttis mu lennujaamast peale ja sõidutas farmi. Okastraadiga palistatud kõrge värav käis nupust lahti ning läks ise jälle kinni nagu kongiuks. Farm on ühe kolmekümnendates valgenahalise juudi oma, kes selle oma perelt päranduseks saanud. Hetkel on tal käsil restorani avamine kesklinnas. Ringi liigub ta pideva juttuvada saatel vähemalt paarkümmend senti maast lahti. Farmis elavad linnud ja lehmad, mõnikord mõnes kõrvalmajas ka sugulased või üürnikud. Minugi tuttav on sõbrast üürnik. Samas kui üle tee elab tuhandeid inimesi kobaras koos ning tunneb ehk muret, kust süüa saab, on siin farmis lehmad lemmikloomaks, kes pügavad rohtu ning surevad vanadusse. Hämmastav, kuidas inimühiskonnas on ühendatud anumite ühendused hoolikalt suletud.
Teenija käib ka ja asjatab iga päev üheksast viieni, aednik ning muud tegelased lisaks.
Enam ei ole peamine vastuseis valgete ja mustade, vaid rikaste ja vaeste vahel. Nii nägin juba esimesel päeval, kuidas valge mees tuli musta käest toidujäänuseid paluma, kui too oli lõpetanud. Elu on päris kallis, toidukorv maksab rohkem kui Eestis, üüride ja palga kohta ei tea, kuid slummide kogust nähes, peab üldine olukord üsna kehv olema. Paljud inimesed elavad vee ja elektrita. Minu tuttav näib olevat hästi tasustatud, kuid samas ka täielikult töö poolt neelatud. Pühapäeva hommikul kell 7 on koosolek, või laupäeva õhtul kell 8, töö käib kogu aeg ning kõik selleks, et mingit veebikeskonda arendada. Mina tulin külla inimesele, keda varem teadsin, aga paistab, et raha on oma vaevumärgatavate korrektuuridega juba alustanud.
Heitliku töögraafiku pärast sai kiirelt selgeks, et tuleb endal härjal sarvist haarata. Suurim logistiline probleem oli aiast välja ja sissesaamine. Värav avanes vaid puldiga, mida oli kaks, seega tuli sättida end kellegagi samal ajal väljuma. Igatahes asusin eelmisel pühapäeval ümbruskonnaga tutvuma. Kaarti siis mul veel ei olnud, aga läksin sinna, kus silmad huvitavat nägin – eemal nõlval paikneva liivalaigu kaudu teisele poole alla Atlandi randa. kohati lõikasin ja käisin plätude ning võõramaalase kartmatusega(uskumatu kui kergelt see tuleb) mööda krõbekuivi võseriku nõlvi – eestis poleks ma seal rästikuhirmus sammugi astunud.
Huvitav oli see, et kui hiljem rääkisin, kus käisin, siis valge mees teadis ja oli käinud ning must mees ei teadnud ega olnud kunagi ka käinud – mõlemad on Kaplinnas sündinud, kasvanud ja elanud. Samuti on esimesel aim ja teadmised linnast ja seda ümbritsevatest piirkondadest, teine ei tea praktiliselt midagi. Eile kui ronisime kohaliku mäe otsa ning küsisin eemalpaistva metsa kohta, kas on Tokai mets(ma teadsin küll, sest olin kaarti vaadanud, pealegi on Siin piirkonnas ainult üks ala, mis metsa mõõdu välja annab), kuid ometi kinnitas ta, et ei Tokai mets jääb teisele poole mäge. On olukordi, kus vaidlemisel pole mingit mõtet. Muide, ka esimene mustanahaline Everesti vallutaja, vastas esmalt oma inglasest sõbrale, et meil mustadel pole mäge nähes mingit soovi sinna otsa ronida. Minu teooria on, et valge inimene on selle musta mehe järglane, kes avastamistungis Lähis-Ida ja Euroopa poole teele asus, samas kui must mees on loiuma avastamisvajadusega paigale jäänud esiisa järglane. Aga mõlemast suust tuli jutt, kui hirmus ohtlik see kõik on – üksi võsas ja mägedes ringi matkata(ma ei näinud ühtegi musta meest seal – puhas diskrimineerimine, kuid nii nagu eestis peetakse pättideks venelasi, on siin pätid muidugi mustad). Ning seda ajupesu tuleb igal ajal kõigilt kohalikelt. Lehti lugedes võib neile õiguse anda, just lasi politsei ühe süütu mehe maha. Pigem on siiski hullem kuritegevus mustadevaheline – suurimaks ohvriks on teistest Aafrika riikidest saabunud immigrandid, sest kohalikel lööb välja ´poola torumehe´ hirm. Samuti soovitab mu tuttav hoiduda sinna, kus on inimesed. Mul tekib alati seepeale küsimus, et kui inimesed just ongi ohtlikud, siis miks ma nende ligi peaks hoidma. Parem kõnnin seal, kus kedagi ei ole:)
Eelmisel esmaspäeval sõitsin rongiga lähedalolevasse Simonstowni, et sealt rattaga Hea Lootuse neemel ära käia. Ka rongisõitu pidasid võõrustajad ekstreemseks, mida ta muidugi ei olnud, pealegi oli igas vagunis mitu reisisaatjat. Jõudsin alles keskpäeva paiku ning jalgrattasõit lükkus järgmisele päevale. Tol pärastlõunal, aga pildistasin pingviine ning suhtlesin tänavamüüjate ja kerjustega. Üsna raske oli(on) aru saada, kuidas inimestega olla, kas mittemidagi nähes mööduda või naeratada ja juttu ajada. Katsetangi jõudumööda mõlemat.
Jäin kohalikku hostelisse ööbima, et järgmisel hommikul varakult teele asuda. Kuna olin 4ses toas ainuke, jätsin rahumeeli oma asjad tuppa, et muretult läbi linnatänavate restorani ja tagasi jalutada, ainsaks aksessuaariks oli huvitavatest artiklitest pungil vana Sirp. Rahanatuke oli seal, kuhu teda koti ja taskute puudumisel kõige mugavam panna on. Õhtu tõi jaheduse ning loobusin kõheldes terassist, kuid hiljem oli kuskilt tulnud kuum tuul, mis peale hostelisse jalutamist, meelitas terassile võrkkiiktooli aafrika ööd nautima.
Järgmisel hommikul jalutasin kaunis hommikuvalguses peatänaval ning otsisin, kust süüa saaks. Plaanisin vaid mõned saiakesed osta ning hosteli tasuta tee ja kohviga hommikust süüa. Aga nii varasel tunnil oli lahti vaid üks kohvik ning juba ma seal lauas istusingi riiulist leitud Karen Blixeni Out of Africa lugemiseks käes. Maksmisel loobusin suuremeelselt 5 randist, mis ma 40st tagasi sain, ostsin pagariärist mõned saiad ning asusin heatujuliselt päeva kallale. Vabastasin toa ja laenutasin ratta. Maksmisel avastasin, et vaid 70 Randi jääbki järele, oleks pidanud nagu rohkem olema. Aga kuna ma päris kindel ei olnud, siis polnud ka kedagi süüdistada peale oma hooletuse. Pealegi arvasin, et sellest on küll ja rohkem.
Sain oma ratta kätte – oli selline suure raami ja kivikõva sadulaga. Kui pidurid põhja vajutasin, siis 30 meetri pärast kannatas jala maha panna, et sõiduriist peatada. Arvasin, et suudan peaga piisavalt pidurdada, et ohtlikke olukordi vältida ning ei hakanud tagasi minema. Sõistin 15 km pargiväravasse ning lugesin sildilt sissapääs 80 randi. Lahe! Lugesin kõik oma mündid kokku ning kui 13 R rongirahaks kõrvale panin, sai kokku 79 R – sellega rääkisin end sisse, proovisin ka 70 -ga, et jääks väike reserv, kuid ametnik oli ametlik.
Seega leidsin end enne 10 hommikul 200 ml veega, mõne saia ja küpsisega Aafrika päikese all. Oleks kohaks olnud Sahaara kõrb, oleks olukord tõsine olnud, aga antud asjaolude puhul ei näinud ma ühtegi põhjust päeva mitte nautida.
Avar madala taimkattega maastik kutsus oma värvikirevuses pidevalt peatuma ja pildistama. Üles-alla looklev üksikute autodega tee oli rattasõiduks mõnus. Cape Pointi ümbruse värvikirev maastik sinise ookeani taustal pani energiliselt mööda mäge ringi jooksma. Veerandtunnise tõusu jaoks olemasolnud tõstuk ning pärastlõunal saabunud bussituristid(loe jaapanlased) panid mõtlema sellistest loodusparkidest, kuhu saaks ainult jala või rattaga ligi, selline sihipärane diskrimineerimine, et motiveerida inimesi end vormis hoidma ja liigutama.
Cape Point´ilt viis jalgrada Hea Lootuse neemele. Võtsin ratta käekõrvale, et head vaadet nautida ning 5 km tiiru vältida. Lõpus läks rada küll üsna kaljuseks ja ülesmäge, kuid esimeste Läti kestvusvõistlustega võrreldes, oli see muidugi köömes.
Tagasiteel möödusin üsna lähedalt juba varem nähtud jaanalindudest. Kurjade kukkede, hanede ja kalkunitega lapsepõlvest on jäänud suur ettevaatlikus lennuvõimetute lindude suhtes. Pisut eemal tegin rannapeatuse. Salamisi lootsin, et jaanalinnud mu tagasiteed ära ei lõika. Ainukese abinõuna tuli mõte, et äkki jaanalinnud kardavad vett. Päevitasin seal natuke, kui ühel hetkel pead tõstes nägingi jaanalindu lähenemas. Mõtlesin, et teen veel ühe pildi asitõendiks, aga ei jõudnud, sest see röögatult suur lind liikus väga sihikindlalt minu poole. Võtsin oma asjad ja taganesin vee poole, kuid siis nägin miks see jaanalind nii kiirelt liikus, künka tagant lähenesid inimesed, laps käes. igatahes oli mulle jaanalindudest küllalt selleks korraks, jätkasin teed.
Kella kahe paiku jõin ära viimase veetilga ning tagasiteel hakkas janu tunda andma küll. Hostelis rääkisin end dushi alla, kuigi check-out oli juba tehtud. Täitsin ka oma pudeli, kuid see vesi nii väga hästi ei maitsenud, küllap seepärast, et mul oli parem plaan. Läksin samasse kohvikusse, kus ma olin hommikul esimene klient olnud. Küsisin, et kas ma saaks oma hommikuse jootraha eest tassi teed – muidugi sain. Pealegi kannutäie ning lahkelt piima kõrvale, jätkus kolmeks väga nauditavaks tassiks.
Järgmisel päeval tutvusin kesklinnaga. Peamise aja võttis Rahvusgaleriis olnud Ernest Cole´i fotonäitus aparteidi ajast. Üks väga isloomulik foto oli perroonil rongi ootavatest inimestest, valgete inimeste poolel oli umbes 5 ülikonnas meest ning teisel pool joont oli paarsada musta tihedalt koos. Hämmastav, kuidas tilluke vähemus, suudab suuri masse kotrollida ning sundida neid närustes tingimustes elama. Lõuna-Aafrika puhul aitas kaasa see, et mustanahalised jagunesid paljudeks hõimudeks. Minu lemmikpilt oli ühest koolipoisist, kes vaatamata põrgulikule kuumusele oli innuga asja juures: http://www.nytimes.com/slideshow/2010/11/16/arts/design/20101117_COLESS-2.html
Kohe alguses astus ligi muuseumi giid, kes pakkus end vastama. Ütlesin, et vaatan enne näituse ära ning pärast me rääkisimegi üsna pikalt. Ta lahkus pärast kooli lõpetamist kohe Hollandisse ning tuli tagasi siis, kui muutused algasid. Rassivaen on peaaegu kadunud, aga kuritegevus ja korruptsioon on tema arvates vaid hullemaks läinud.
Järgmisel päeval käisin naaberlinnas Stellenboschis. Pidi olema 200 tuh elenikuga linn, paistis pigem nagu küla, aga muuseumid olid uhked. Ühes oli suurepärane Aafrika kollektsioon ning Ungari fotograafia parimad pojad, teine oli külamuuseum, mis näitas eluaseme muutust läbi 19.saj. igas majas oli must mammi, kes tegi pisikese ülevaate. Üks neist kihistas lahkuma hakates naeru ning seletas, et ta oli just lugenud aafrikakeelset sõna, mis tähendab igavesti saledaks jäämist ning tahtis, et ta oleks ka sale. Ja siis ta rääkis, et ta on kõike proovinud, aga peenemaks kuidagi ei lähe. Tema oli enne ka selline olnud kui mina ning peale kolmandat last oli ka selline, aga siis läks paksuks. Tema tähelepanek on, et kassid ja koerad lähevad paksuks pärast steriliseerimist ning küllap läks temalgi nii. Selline musta naise elutarkus:)
Reedel ronisime kohaliku sümboli Table Mountain´i otsa.
Pärastlõunal tahtsime minna Robben´i saarele, kus Nelson Mandelat aastaid kinni hoiti, kui miskil segasel põhjusel kella 15 reisi ei toimunud. Tund varem olin helistanud, et telefoni teel reserveerida ning keegi ei öelnud midagi, õnneks ei olnud krediitkaarti käepärast nii jäi tehing katki. Huvitav oli ka see, et helistades sain 4 korda öelda, miks ma helistan, 3 esimest ütlesid, oodake ma ühendan:)
Seepeale vaatasime hoopis kinos filmi Miral, mis oli huvitav film Iisreali-Palestiina konfliktist, ning veelgi põnevam oli seda vaadata Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Laupäeval oli kirjutamise ja mölutamise päev ning eile taaskord matkapäev.
Homme sõidan aga Johannesburgi. Bussiga. Kui rongi piletit hakkasin ostma, oli kõik kuu aega ette väljamüüdud. Ostsin internetist bussipileti, unustades täielikult, et mul pole reaalset krediitkaarti neile näidata(jätsin selle parem koju ning õppisin numbrid pähe), kuid ilma selleta bussi ei lasta. Seega käisin nende kontoris ja ei olnud muud teha, kui see pilet tühistada ning uus osta. Tühistamisel jätavad nad osa endale ning ma sain 550 pileti eest 490 R vautsheri. Kuna aga pileti hind oli vahepeal kukkunud 450 peale, siis sain uue pileti ja 40 R pealekauba, kõik ainult selle pärast, et nende isiku tuvastamise poliitika nii range on. Neile kohe meeldib ennast pügada. Ühel päeval lõunat süües kahtlesin pasta ja salati vahel. Küsisin ettekandjalt nõu ning ta soovitas pastat, sest sel oli pakkumine 2 ühe hinnaga. ma arvasin, et las ta olla ega ma üksinda ei jõua 2 pastat ära süüa, mille peale lubas ta teise karbiga kaasa panna – ma ei hakkanud siis ka enam vastu ajama.
Nädala lõpul ootab Drakensbergi mäestik ning pärast seda on plaanid jätkuvalt lahtised. Svaasimaal hakatakse absoluutset monarhi paigalt kangitama, tea, kas peaks appi minema või saavad ise hakkama?:)
Peagi saavad ka pildid kuskile ülesse.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 
Morgen, Eveli
Aga keera üleslaetavatel piltidel mahtu kõvasti alla, praegu sul nad siin 2-3 MB, sest ka keskpärase kiirusega ühendusega imeb sigakaua, huviatav vaadata küll, aga ei viitsi oodata.