Seekord siis sellisest paigast nagu Hednesford, mis on Birminghamist põhjas asuv väike kaunis paigake:
ja kui sama kaart lülitada ümber satelliitfotoks, siis võite isegi näha seda, millest peagi juttu tuleb.
Aga esmalt rääkigem taas Inglismaa jõukusest, mis näib üsna süvenevat. Sel nädalal töötan ühe 24-aastase noormehega, kes elab niivõrd-kuivõrd üksinda oma väikeses majas, milles on 5 magamistuba, 3 vannituba, suur köök ja söögituba, veelgi suurem elutuba, jõumasinatega sisustatud tuba, mis on kasutusel pesukuivatusruumina ning töötuba. Kuigi tegu on ühe kõige vähenõudlikuma kliendiga, keda ma seni kohanud, töötame me siin kahekesi. Minu kui ´öise´ PA (lühend meie siinsest ametinimetusest) tööaeg on küll pikk – varasest pärastlõunast hommikul 9-10, aga sisulist tööd on selle jooksul kokku ehk 2-3 tundi. Teisel PAl on rohkem, aga see-eest vaid 4-5 tunni jooksul. Ilmselgelt on siinkohal tegu kellegi teise poolt põhjustatud õnnetusega ning kompensatsioonid on suured. Meie firma kasutab olukorda maksimaalselt. Kuna majas ruumi on, siis on meid siin kaks, kuigi ainsaks põhjuseks on tüübi hiline magamaminek. Aga samasuguste juhtumitega töötatakse enamasti siiski üksi, sest majades lihtsalt ei ole nii palju magamistube, et 2 PA mahutada ning ega ei ole ka vahendeid. Sest kui see riigi rikkus nüüd arvudesse panna, piisab kui mainida see müstiline summa, mille iga klient kuus meie agentuurile maksab. Eks see raha tuleb riigilt ja muudest teadmata allikatest, aga iga kuu on vaja 5000 naela välja käia! Huvitav, kas kahe PA puhul see summa automaatselt kahekordistub või on seal pisikesed soodustused? Ei tasu arvata, et minu pangaarve alaline plussi ja miinuse võitlus neid numbreid nähes lõpeks, aga kontor kasvab ning firmajuhil pidi uhke maja olema, seda küll:)
Sel nädalal elab ka tüübi isa siin nagu ka üle-eelmisel nädalal. Olles mõlemad siin üsna värsked ei tea me, kas isa tuleb igal nädalal või üle nädala, aga igatahes sel ajal, kui ta siin on, ta ei tööta, kuigi on vast nii 50-nene.
Aga nüüd siis sellest, mis lasi sel paigal vähese töö kõrval paradiisina paista – satelliidifotolt on näha suuri tumerohelisi alasid. Mõne minuti kauguselt algab väga künklik metsane ala – suurepärane paik jooksmiseks. Kuigi ka Bristolis on üks väga mõnus mets jooksmiseks, on tegu lehtpuumetsaga, siin aga okaspuumets, kujutage ette -Inglismaal! Natuke on veel muda ja märga, aga potensiaal paigal missugune. Eile leidsin suurpärase maastikurattaraja, mis oli küll jalakäijatele keelatud ning pealegi ka parandustööde tõttu suletud, ometi oli see just paras kuiva ja üles alla lookleva raja nautimiseks.
Aga eks väike vari peab igast kohast üle käima. Siin oli selleks kliendi ema, kes oli pühapäevase suure perelõuna ja -õhtusöögi järel jätnud pika kirja(milles mina leidsin vähem kirjavigu kui lõuna-aafrikalasest inglise emakeelega teine PA), loetledes üles kõik paigad ja nurgad ja pinnad, mis ei olnud piisava hoolega puhastatud. Eks ole sellel tööl igasugust nähtud ning see, et üks koristaja tunneb mõnu kellegi peal oma võimu näitamisest, ei põhjustanud rohkemat südamevalu kui naerumuie suunurkades. Oma esimesel tööpostil oleva ja nädal enne mind saabunud teise PA eestvõttel oleme siiski pärast seda puhast maja veelgi puhtamaks tinistanud:)
Olgu neil pealegi uhked majad ning rikas riik, minul jällegi on mu vabadus. Paari päeva pärast on töö selleks korraks tehtud. Ees ootavad Birmingham, Bristol, Genf ning oletatavasti ka Zermatt. Nii uskumatu kui see ka ei ole, Zermatti ei ole ma oma jalga veel saanud. Ning puhkuselt tagasi tulles ootab mind taas Rukisse minek – sealsed rannad on aasta alguse jalavalu tõttu puha avastamata.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 