Või tegelikult isegi Londonist endast, kuigi ega siin äärelinnas pole kesklinna ega seega Londoni hõngu küll mitte. Mistahes tavaline inglise asula lõputute ridaelamute ning pisikeste poodide rividega. Lähedal mäe otsas oleva Alexandra palee kõrvalt pargist avaneb vaade üle Londoni, niimoodi ülevalt näib ta pigem kole. Äratuntavad on vaid kesklinna pilvelõhkujad, ülejäänu moodustab kaootilise halli massi.
Laupäeval juhtusin ka ise Londonisse. Aitäh Viivile ja ta perele, kes raatsisid oma Londoni uudistamisest pisut aega näpistada ning minuga mõnda aega pubis istuda, kus pärastlõunane inimhulk muudkui tihenes, sest algamas oli Shotimaa-Iirimaa rugbymatsh. Aitäh musta leiva ja shokolaadi eest – toitumispüramiidi alustalad:)
Aga edaspidi juba kriitilisemal lainel:
Hommikul juhtusin lugema Postimehest Lauri Vahtre vastuartiklit ühele noorukesele eliitkooli kritiseerijale, milles äratas tähelepanu järgmine lõik:
Kuid hiljaaegu näitas Eesti Televisioon dokumentaalfilmi «Tähelepanu, start!», mis seab Roosti väljaastumise hoopis teise valgusse ja tõendab, et kui noormehel ongi mingid isiklikud vimmad, siis pole asi ainult neis. Iga televaataja võis oma silmaga näha, kuidas Lauri Leesi järjekordset partiid «tulevasi saadkuid, direktoreid, professoreid» aretama asus, ja seda vaadates hakkas minul küll hirm. Ka direktorihärra märkus, et 9. klassi lõpus praagitakse kehvemad välja ja nende asemele tulevad mujalt uued, kõlas kurjakuulutavalt. Kõige eemaletõukavam oli aga see määratu põlgus Selveri kassapidaja, turumüüja või taksojuhi suhtes, mida lastele maast madalast sisendama hakatakse. Isiklikult tean õige mitut taksojuhti, kes on terviklikumad, toredamad ja omal moel kultuursemadki kui mõni pseudoaristokraadist koolidirektor või sotsiaalteaduste professor.
Silma hakkas see selle pärast, et aasta või paar tagasi märkasin ühes Leesi sõnavõtus väidet, et ta loodab sügavalt, et tema õpilastest ei saa bussijuhte ja müüjaid, ning see kutsus mus esile suure nördimuse. Tore oli tõdeda, et kellelegi on see veel silma jäänud. Ilmselt kui ka Leesi, kui eliitkooli direktor, ei arvaks niimoodi, oleks Eestis hariduslik kihistumine nii ehk nii olemas. Ma nimetaks seda just hariduslikuks kihistumiseks, mis küll ilmselt on üsna tugevalt seotud materiaalse poolega. Tuleb tõdeda, et mu Eesti sõbrad on enamasti kõrgharidusega, sageli magistrid ja doktorid, ning ei ühtegi selveri müüjat, aednikku või prügivedajat. Mitte, et see oleks mu teadlik valik. Samas kui mu Pranstusmaa sõprade-tuttavate hulgas on nii Cerni füüsikuid, rahvusvaheliste firmade juhte ja tippjuriste kui ka aednikke, kiviraidureid, trammijuhte ja töötuid. See, kellena sa töötad, ei oma seal maal suurt tähtsust. Ometi on nii sealsed kui ka siinsed sõbrad tekkinud seoses mägede või muude vastupidavusaladega, miks siis ühel pool on nad valdavalt kõrgharidusega edukad inimesed ning teisal igausguse taustaga inimesed?
Tööalaselt on sel nädala taas tegu ühe tujuka vanahärraga, kus kõik peab käima nööri mööda iga päev karvapealt samamoodi. Tegu ei ole koostööga, kus eesmärgiks on kõik kenasti tehtud saada, vaid pigem on kogu aeg tunne nagu eksamil, et kas tuleb kõik meelde ning pidevalt pingsalt üritades, läheb muidugi alati mõni pisiasi meelest. Ja kui ka vana seda märkab, ega ta siis enamasti kohe ei ütle. Pealegi on ta kehaehituselt ainult luu ja nahk ning kui ta muidu on poolkurt ning suurt midagi ei räägi, siis kui nina jääb kapsunit ära võttes pisut vahele või muud taolist, siis pistab ta kisama, mille peale üks tütardest sisse hüppab suure hirmuga, et mis juhtus, mis juhtus? Eriti ei julge teda puudutada, sest iga hetk võib katki minna:) Mõnikord tuleb märguannet oodata, et võiks järgmise liigutuse teha, aga mõnikord ei tule. Vahel kui alustad liiga vara, siis ta rapsib hirmus vihaselt end lahti, teinekord ootan ja ootan, ükskord võtsin isegi raamatu kätte, et loen oodates, hiljem, väitis vana, et tema ka juba ootab 10 minutit, aga midagi ei öelnud. Tea, miks inimesed oma eludest täppisteaduse teevad? Kui hambaharjale läheb 1 gr asemel 2 gr hambapastat, siis võtab vana selle maha. Riideid vahetab ta kindlatel päevadel, mitte siis kui mustad. Pestud särgid lähevad kapis rivi lõppu, nii saavad kõik särgid võrdselt kantud.
Minul on veel 2 ja pool päeva aega unustada pisiasju ning siis nägemist! Loodetavasti kukkun eksami läbi ning siia mind tagasi ei oodata:) Vaba aega on küll palju, sest iga päev tuleb üks kahest tütrest 12 ja 13 vahel siia ning mul on pärastlõunal 4-5 tundi vaba aega, pealegi makstakse 10 naela lisatasu, kuid sel kõigel ei ole sellise töökeskonna puhul tähtsust, inimestega ikka toredam töötada kui masinatega. Ja praemunadest ei rääkinudki veel. Igal hommikul sööb vana viilu leiba ja kaks premunakollast. Esimese päeva esimese muna lasin liiga kõrgelt pannile, kollane läks katki, seega pidin selle muna tütre lahkel juhendamisel ära viskama. edaspidi on kõik teised välja tulnud. Natuke praadinud munast lõikan kollase välja ning valge viskan ära.
Eelmise nädala lõpul kui olin pika vaikuse peale kontorist uurinud kuidas tööga on, sain pakkumise kohe peale selle töö lõppu minna ühele pea kahenädalasele tööle, mis täpselt mahtus minu puhkuseeelsesse tühemikku. Täna, aga pakkus kontor selle asemel poole lühemat tööd, mis jätaks 6 vaba päeva enne mu puhkust, sest kõige lühemad on 7-päevased otsad ning kuna nende 6 päeva sisse mahuvad lihavõtted ning 2 riigipüha, jääks mul saamata 8 päeva töötasu. Nad tulid muidugi taas sellise jutuga, et sinna on vaja kedagi head ja kogemustega, s. t. et mõni keeruline juhtum ning kedagi teist ei ole saata. Ma vaidlesin paar korda vastu ning näis kuidas juhtum homme laheneb, kas lastakse kohe lahti või siiski saadetakse kuskile. Aga kõlab kuidagi rumalalt, et sellepärast, et ma olen kogemustega hea töötaja, peaksin ma valima endale väga ebasoodsa variandi. Loogiliselt võttes peaks siis proovima halvemini töötada.
Aga tühja sellest, saab, mis saab, kevad on käes nii ehk nii, kuuldavasti ka Eestis
Paik vihmaseks pärastlõunaks 