Päev enne Eestisse tulekut ja nädal enne xdreami sain ma teenelise asendusliikmena taaskord kutse ning kuigi mul see üldse plaanis ei olnud, rääkis üks lahke hääl mu üsna kiiresti ära ning kõik varasemad plaanid tuli pisut ümber tõsta.
Aga kodus oli mõnus olla, nii kui Iklas üle piiri sain, algas väga ilus maa, võrreldes Lätiga;) Seda ilusat, küll üsna tavalist, aga omast maad, sain järgnevate nädalate jooksul näha päris mitmest nurgast ning aega kodus raamatuid lugeda jäi taas napiks
Pärast käiku Valgamaale tulid Viljandi ja folk ning kohe peale lühikest ööd xdream Elva kandis. Xdream nagu vist ka teised võistlused on tehes üsna raske, aga nii kui ära lõppeb on väga mõnus olla. Kuna pidin seekord rajale minema numbri all 5, see näitab seda, et võistkond on kahel eelmisel etapil üsna ees lõpetanud, olin pisut mures. Rada oli seekord pigem lihtne, seda võib just ratta kohta öelda, valdavalt teedel, sageli kihutasime grupis 30-40ga, kruusateedel. Kukkuda ei oleks tohtinud. Joostes ei ole suurt vahet kas mööda metsa või tee peal, xdreamil pärast ratast on see alati raske. Kanuu oli üsna pikk, aga jõgi oli mõnus ning seda, et tõmmata ikka tuli, näitas asjaolu, et ainsate lihastena olid järgmistel päevadel valusad just seljalihased. Mõnusaks värskenduseks olid ujumised Elva jões ja Vaikses järves. Mis kõige toredam, et suutsin asendatava liikme väärikalt ära asendada ning lõpetasime esimese segavõistkonnana.
Veel mahtusid programmi 2-päevane kajakimatk Pakritele, neist esimene päev kuumas päikesepaistes ning teine päev nauditavas äikesevihmas, kahjuks jäi korralik laine saamata. Ning just siis kui asusime 3-päevasele rattamatkale Riisiperest Pärnusse, saabus suur suvi. Esimesel päeval kulgesime valdavalt Lääne-Raplamaal ning õhtu eel läbisime maailma kõige pikema sirge kruusatee. Kui Kloostri külas pidama jäime oli matkaja Leana vägagi rahul, sest hommikul oli ta sealt lahkunud, vändanud 100 km koos suure rattakotiga, et sinna samasse tagasi jõuda, aga eks marsruudi korrektsioonid käivad matka juurde. Järgmisel päeval väisasime Lihula ja Matsalu kanti, päev kulus kiiremini kui tee ning õhtuks, kui peatuseime Hõbesalus oli kogunenud vaid 84 km. Viimase päeva suur eesmärk oli kella 17 Pärnu rongile jõuda ning seetõttu oli tempo pidevalt kõrge, sest Pärnusse oli tubli 90 km. Nii mõnigi teeäärne vaatamisväärsus sai rattaseljast ära vaadatud. Tempo lasime alla Valgeranda jõudes, kui Pärnu juba paistis.
Peale mõnusat suplust jõudsid kõik õnnelikult bussile või rongile. Vaatamata sellele, et rattakiiver jäi rongi ning leiab endale uue omaniku balti jaama turul või konduktori lapse näol, olid uued rattamatkaideed varmad tulema.
Aga nüüd on Inglismaa ja töö, millega seoses meenuvad 2 kingitust. Kui peale Snowdoni lahkusin, siis sain kliendi vanematelt, kes leidsid, et ma jõudsin mäel igale poole, tänutäheks 30 naela. Kuna see oli mu tööperioodi kõige mõnusam nädalavahetus, ei tundnud ma erilist vajadust olla premeeritud ning andsin selle raha heategeveuse tarvis. Nüüd jõudes ootas mind üks teine kingitus. See oli ühelt kliendi sõbralt, kelle koera ma Elton Johni kontserdi ajal hoidsin. Niisama värvikas kui see tema poolt kootud müts, on mõne sõnaga ta ise. Pärast 1. abielu ja 3 täiskasvanut last on ta uuesti abielus, seekord küll hoopis naisega. Huvitava vastuoluna on see traditsioonidele tuginevas inglise ühiskonnas midagi täiesti loomulikku. Selle toreda mütsi jätan siiski endale, kuigi ametlikult ei ole meil lubatud kingitusi vastu võtta.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 