Istun luksuslikus bussis ning libisen Tallinn – Ikla joonel läbi Eesti, et suurlinnast Riiast, millel on muu maailmaga lennuühendus, Bristolisse lennata. Et jaanipäev Inglismaal igavesti kestma ei jääks, tuleb pärast seda juhtunu ajateljele kanda.
Vahetult enne pikale puhkusele pääsemist sai teoks tõus Walesi kõrgeimale mäele – Snowdonile. Et sellele lihtsale jalutuskäigule pisutki põnevust lisada, olid pearonijateks seejord 13 ratastoolis inimest ning arvukad muud inimesed olid neile abiks. Minu Bristoli klient oli üks ronijatest ning võib öelda, et kaasaronimine oli minu töö. 15-liikmelisele ametlikule tiimile olid lisaks mitmed mitteametlikud saatjad. Õnneks oli see nii, sest hoogsalt alanud tõusul kulusid viimaks kõik kätepaarid oma abiga ära ning ega kohalik ilm ei hellitanud. Juba enne tippu olime läbimärjad, kuid sadu jätkus ka alla tulles, olles mõnel hetkel oma soojuse ja tugevusega ülimalt nauditav. Termoregulatsioonihäiretega ratastoolisistujatel võttis ülessoojenemine aga mitu head tundi.
Kõige selle tulemusena korjati üle 30 tuhande naela heategevuse tarbeks.
Siis algas puhkus. Algas hilise hommikusöögi ning minu sakslannast sõbranna Bea teise lapse esmanägemisega. Samal õhtul liikusin edasi Prantsusmaale, et kohtuda paari sealse sõbraga ja võtta hoiukohast kõik mägedeks vajalik. Järgmisteks päevadeks oli küll pikaaegne kindel plaan, kuid ilm seda ei soosinud. Nii asendus
kahepäevane Dent du Geant´i plaan ühe teise ilusa kaljuse mäe ronimisega 9. juulil.
Järgnes kaljuronimist ja veemõnusid täis nädalavahetus Lausanne´is ning seejärel algas pikalt plaanitud nädalane mägedetrett Micheliga, et Nepaliks pisut kõrgust tunnetada. Michel on demineerija Lõuna-Prantsusmaalt, kellega ma sain tuttavaks Boliivias ning kellega koos käisime McKinleyl. Ta on mõnes mõttes haruldane nähtus tänapäeva ühiskonnas, nimelt ei ole tal ühtegi pangakaarti ning ta ei ole saatnud mitte ühtegi SMSi oma elus.
Seekord käisime mägedes Lääne-Euroopa moodi. Sõitsime Saas-Grundi ning sealt tõstukiga hoobilt 3000 m peale mägihotelli. Järgmisel päeval ronisime Lagginhorni lõunaharja. Merepinnalt tulnuna võis vähest aklimatti aimata vaid sellest, et kulutasime sellele AD harjale tunni või paar rohkem, kui marsruudikirjelduses pakuti. Kõik teised tipud ümberringi olid pilvedes välja arvatud meie poolt ronitu. Kuna mul on kombeks alati midagi kaotada või unustada, libisesid seekord taskust päikeseprillid, oi-oi kui mitmendad. Püksitasku põhjas oleva augu kaudu olin lähedal ka uhiuue taskunoa kaotamisele, kuid õnneks kukkus see jala kõrvale kivile. Kes kaotab, see leiab, nii märkasin mööda tavarada laskudes lumel lebamas üht kirja, nöör taga. Tegu oli õhupallipostiga, mis õhupalli purunemisel oli seal maandunud ning milles paluti saatjale leidmisest märku anda. Loodan, et mu Estist saadetud postkaart kenasti kohale jõudis. Kuna mu foto aparaat on katki, ei ole mul fotosid enne, kui Michel mulle mõned saadab.
Vaatamata eestlasest tormilise sõidustiiliga bussijuhile olen jõudnud Riia lennujaama, nähes ära poolkoleda Riia linna ning lätlaste ´teenindaja on kuningas´ kliendikohtlemise(võib-olla olen kallite naabrite vastu liiga karm, aga tundub, et koos rohke vene populatsiooniga on siin rohkem nõuka aja pärandeid)
Aga jutt jäi katki sealt, et teisel päeval ronisime Weissmiesi otsa, mis on üks teine 4000 tipp. Ma olin seal küll juba käinud, aga teiselt poolt ning Michel ei olnud ja lõpuks osutus see ainsaks mäeks sel päeval, mis pilvedest aeg-ajalt väljas oli. Ilusale varahommikule järgnes üks ähvardav pilvemass, aga õnneks vajus see ära enne, kui jõudsime ümber pöörata. Olime tipus esimeste ja ainsatena, koos päikesega ning lahkudes jäi meist maha pilv. Tõusul mööda tavarada olime kiiremad kui eelmisel päeval, olime kiiremad kui marsruudikirjeldus.
Meid huvitanud mäed tehtud sõitsime tõstukiga tagasi alla orgu, et ideaalis järgmisel päeval vastasnõlvadele tõusta. Järgmiseks päevaks lubati küll ilusat kuuma ilma, kuid sellega kogu ilu ka lõppes, edasiseks lubati ainult väga paha ilma. Kuna olime näinud, et isegi enam-vähem ilusa ilmaga oli vastastipud pilvedes, siis halva ilmaga ei olnud midagi teha, eriti kuna plaanis olid pikad marsruudid, mis nõudsid väga head ilma.
Seega tuli loobuda ning naasime Prantsusmaale, et laagerdada mõned päevad ühe ühise sõbra juures ning järgnevat päeva kasutasime ühe imekauni keskmäestiku matka tarvis ning pärast seda oligi mitu päeva halb ilm.
Ühe neist pilvistest õhtupoolikutest kasutasin Genfi suurepärasest kinoprogrammist osa saamiseks. Kahe filmi vahel oli tore võimalus vaadelda temperamentide erinevust. Ühes kohalikus hispaania pubis einestas küllap üks shveitslasest vanahärra, kui hispaanlasest kitarrimängija laudade vahel mängima asus. Sel ajal kui hispaania naised-mammid kaasa laulsid ja tantsisid ning isegi pikk jaapanalaste laud elavnes, sõi shveitslane rahus edasi, võimatu oli ta näolt ainsatki emotsiooni püüda.
Siis jõudis aeg koju lennata ning kohe ka sellest, mis Eestis juhtus
Paik vihmaseks pärastlõunaks 