2. juuni ehk magistritöö kaitsmisest

Käes ongi kauaoodatud 2. juuni ning juba mitu päeva ülegi. Näost olen pruuniks saanud, sest nii mõnedki päevad kiirest kevadest said veedetud vihmas ja päikeses. Süstamatkad Emajõel ning matkareis Türki said kenasti tehtud ning isegi pikalt ja korduvalt nuputamist nõudnud ja juustesse halli lisanud Šotimaa matk kujunes oodatust lihtsamaks just korraldusliku poole pealt, kohalike olude karmus oli maale kohane. Pärast pikka hoovõttu langetasin otsuse, et teen magistritöö valmis ning tehtud see saigi. Õnneks paigutus töö esitamine ja kaitsmine kenasti ümber Šoti reisi ning nüüdseks hakkab kaitsmisejärgne kehv tunne üle minema.

Töö tegemine oli iseenesest üsnagi nauditav protsess. Kaitsmine mitte niivõrd. Ainuke päev, mis enne kaitsmist jäi, kulus kaitsekõne kirjutamise edasi lükkamisele, sest aimasin, kellest koosneb komisjon, ning teadsin, et mida rohkem ma eemaldun kindlast raamistikust, seda kehvemini mõjub see hindele. Nii puudus ka motivatsioon selle igava kirjutisega hakkama saada. Kui mina näeksin magistritöö kaitsmises üleskerkinud probleemide arutelu, siis tegelikult tuleb lühikese ajaga ette vuristada eesmärgid, uurimusküsimused, ülesanded jmt, mida keegi nii ehk nii jälgida ei viitsi ja siis esitab komisjon küsimusi, mis samuti ei ole kuigi sisulised ning millega üritavad komisjoniliikmed pigem oma tarkust näidata. Kas tööl on ka praktiline väärtus ei ole oluline, eelkõige on oluline, et ta vastab akadeemilistele standarditele ning pärast kaitsmist võib ta rahulikult riiulile seisma minna.

Minu tööle vastas pea viiendik Eesti geograafiaõpetajatest ning nende hulgas oli üle 55-aastaseid geograafiaõpetajaid 32% ning minu retsensent teadis, et Eesti geograafiaõpetajatest 60% ei ole erialase taustaga. Samas geograafiaõpetajaid tööturul ei otsita, otsitakse bioloogiaõpetajaid ja palju. Sellel aastal Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudis kaitstud 7 magistritööst olid kõik kaitstud geograafiaõpetajate poolt, kes ilmselt esimese hooga endale koolis tööd ei leia, sest kohti ei ole, kuigi soov kooli tööle minna on. Midagi on ilmselgelt süsteemis valesti, koolis vajatakse bioloogiaõpetajaid, aga koolitatakse hulgaliselt geograafiaõpetajaid, aga sel teemal arutlust ei toimunud.

Üks kaitstud magistritöödest uuris õpilaste väärarusaami kliima teemadel. Arutleti mitmete põhjuste üle, aga kordagi ei käinud läbi see küsimus, et võib-olla on väärarusaamad juba õpetajatel. Õpetaja on püha lehm, kelle positsioon on meie ühiskonnas eluaegne ning selleni ei jõua me veel niipea, et vahelduseks õpilaste taseme mõõtmisele, selgitaks välja hoopis õpetajate taseme. Kuigi teadmine, et 60% geograafiaõpetajatest ei ole erialase taustaga, annaks selleks ju väga hea aluse.

Kaitsekõne läks mul pigem kehvasti ja ega komisjon ka soosiv ei olnud. Seega sain kokku B. See näitab hästi 6-pallise skaala tarbetust, sest kasutusel on vaid ülemine ots. Mina nägin komisjoni reaktsioonis D või isegi läbikukkumist, aga seda viimast ei luba ilmselt ülikoolide rahastamisskeem. Komisjonile meeldinud tööd said A ja vähem meeldinud B, retsensioone eriti ei arvestatud.

Minu üheks suurimaks veaks oli J. Käisi mittetsiteerimine. Enamus õuesõppealaseid töid algab põhjaliku ülevaatega õuesõppe arengust Eestis ja maailmas ning tsiteeritakse J. Käisi, et mitte veel kord sama teksti kirjutada, võtsin need tööd kokku ning andsin ülevaate, kes millest hästi kirjutab ning üritasin oma töös kajastada neid asju, mida teised tööd ei kajasta, aga see tähendas, et välja jäi Käis, ja see juba kasvatusteadlasele ei meeldinud.

Teine suur viga oli see, et ma ei seletanud piisavalt, et miks on geograafiaõpetajate reisimist vaja üldse uurida, sest see tundub senini üsna loogiline, et rohkem reisinud ja näinud geograafiaõpetaja, suudab teha huvitavama tunni. Komisjoni jaoks jäid reisimine ja õuesõpe täiesti eraldiseisvateks asjadeks, mida ei ole mingit mõtet koos uurida, kuigi minu jaoks on reisimine täiskasvanute poolt kõige sagedamini kasutatav õuesõppe vorm. Võib-olla on komisjonil siiski õigus, eks ma mõtisklen selle üle.

Natuke präänikut kulub ka piitsa kõrvale ära. Präänikuks oli meisterõpetajast geograafi positiivne retsensioon ning üks Keskkonnaameti keskkonnahariduse tegelane, kes mulle peale kaitsmist oma visiitkaardi andis ja palus endale ka töö tulemused saata.

Päeva suurim iroonia oli minu arust selles, et kasvatusteadlane kiitis seda magistranti, kes oli tsiteerinud Hilda Taba, uhkusenoodiga hääles, et ikkagi meie tuntuim kasvatusteadlane väljaspool Eestit. Hilda Taba on tõepoolest maailmas enim teatud eestlasest kasvatusteadlane, iroonia peitub selles, et Taba suundus Ameerikasse juba enne II maailmasõda, kuna tollases kasvatusteadlaste seltskonnas ta omale oma uuendusmeelsusega kohta ei leidnud. Kardan, et tänases kasvatusteaduste instituudis võiks teda sama saatus tabada.

Aitab protsessi üle ironiseerimast, aeg on asuda tegudele, mis annaksid sellele magistritööle mõtte! Näiteks võiks alustada geograafiaõpetajate reisimisstipendiumi loomisest.

Neile, kellele akadeemiline valdkond korda ei lähe, lisan meelelahutuseks mõned Šotimaa pildid https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/ShotimaaMai15?authkey=Gv1sRgCOvG7LGtxcfWmQE

Ja õhtul välja minnes mõtleme Evale, kel on täna sünnipäev…..

Rubriigid: elu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s