Talve algus

Sedasi täpselt kalendri järgi pole talv enam mõnda aega tulnud

Sõit läbi elu

Selle kirjutise pühendan Nepalile ja meie giidile Gomba Sherpale. Selle riigi lihtsad ja sõbralikud inimesed ning kaunid mäed ja orud panevad juba enne äratulekut unistama järgmisest külaskäigust.

Seekordse Nepali reisi elamuseks kujunes sõit läbi elu. Eks sedasi ole varemgi sõidetud, aga just seekord panin seda eriti tähele, et tuhisesime oma bussiga otse läbi inimeste elude. Teed on Nepalis kitsad ja sageli on ka teeääred kitsad või olematud. Inimesed on majad ehitanud võimalikult tee lähedale ja enamasti kuristiku servale, mõnikord ka teisele poole, vastu nõlva.

Mõlemal juhul toimub kogu igapäevane elu just teepoolses maja küljes. Sõidad ja vaatad, kuidas kogu igapäevane elu kulgeb sinust poole meetri kaugusel, otse teisel pool bussiakent. Küll pestakse lapsi, küll pead, küll iseennast, küll pesu. Mõni vaatleb niisama, mõni läheb kooli, mõni lõikab juukseid, mõni teeb põllul tööd, mõni ootab bussi, mõni mängib sulgpalli, enamus peab poodi. Kus vähegi tihedamalt majad koos on kõigil ka maja all pood. Kui palju nendesse ostjaid jätkub ei ole teada, aga seejuures ei ole nepali inimesed ülemäära pealetükkivad kauplejad.

Seda kõige ehedamat elu saigi läbi bussiakna näha, sest matkapiirkonnas käib turiste palju ning eks kohalikudki elavad turistide rütmis ning kui alumised külad olid nii-öelda loomulikud külad, siis ülemine Kanjingi küla on viimase paarikümne aastaga tublisti kasvanud ja seda just majutust pakkuvate teemajade arvelt.

Süda tilkus verd, kui suure grupiga liikudes saime peatuda vaid suuremate külade suuremates teemajades. Hea meelega, oleks peatunud suuremate külade vahel olevates väikestes majapidamistes, et toetada ka neid, kellest enamik turiste mööda kõnnib.

Seda, et konkurents on kõva näitas seegi, et sel korral sain mitmes kohas väikesi kingitusi – veepudeleid, šokolaade, käevõrusid. Kuna kõndisime samas orus edasi-tagasi, siis tasus mind mõjutada, lootes, et ka tagasiteel peatume samas kohas. Kogu asjaajamise käigus suhtlesin köögiga üsna tihedalt ning ikka ja jälle pakuti ka mulle tassike teed või kohvi. Köök on teemajakese süda, kus on suur küttekolle ning kõik omad tegutsevad seal. Köögi kõrval või ka pisut eemal on söögisaal, kus on enamasti väike raudahi ning hulk turiste, algul külmetavaid, kuid õhtu edenedes üles soojenevaid. Kui ruum on ahjust ja inimestest juba päris soe, siis saadetakse turistid oma kütteta kambrikestesse magama ning suurtuppa asub magama pererahvas.

 Meie matk Langtangi orus kulges suuremate viperusteta ning pilte saab vaadata siit. Kuid linnulennult vaid paarkümmend kilomeetrit eemal järsul mäenõlval asub paik, kus 90-ndate alguses jäi halva ilma lõksu üks noor austraallane. Sitke meditsiinitudeng pidas ilma söögita vastu 43 päeva ööbides suure kivi all, kuhu lumi ei tuisanud. Siis kui ta usk hakkas murduma, ta viimaks päästeti helikopteriga üsna viimasel hetkel. Mul õnnestus paari päeva eest autopesulasse lõksu jääda, kuid sealt välja saamine võttis õnneks vähem aega.

Kohtumine rabapoolsaarel

Hakkasin Nepalist kirjutama, kui leidsin ühe valmis kirjutatud, kuid avaldamata loo novembri algusest. Kõigepealt, siis see vana lugu:

Lugu sellest, kuidas ma kaugel rabapoolsaarel kohtusin oma endise seljakotiga.

Aeg-ajalt tuleb ikka matkaisu peale või õigemini tuleb isu mõni matk välja mõelda. Matkamise juures nimelt peitub suur tükk mõnu kaartide vaatamises ja teekonna välja mõtlemises. Üks suur Ida-Virumaa raba ootas juba ammu avastamist, aga siis tuli vihje, et seekord oleks vaja hoopis edelasse minna. Võtsin siis ette ühe teise ammu käimata koha ning proovisin ja proovisin, kuid ei saanud mõistlikku 2- päevast plaani kokku ning siis tuli otsus hoopis Soomaale minna, sest ka Toonoja rabapoolsaar ootas külastamist. Toonojaga oleks lihtne, mine aga mööda metsarada kohale, ainukene keeruline koht on see, et rada algab rippsilla juurest, mille ligipääsetav ots on topeltvärava abil blokeeritud. Juhtusin lugema ka kirjutist, kuidas keegi nägi mitu tundi vaeva, et neist väravatest mööda saada. Suvel on lahenduseks läbi Navesti kahlata ja talvel üle suusatada, kuid sügisel ei näinud teist võimalust, kui üle raba läheneda.

Rabad on sel sügisel kuivad ja nii ei ole ka suurte massiivide ületamine kuigi probleemne. Suitsnas ei paistnud ka kompass väga valesti näitavat. Matkasime pärastlõunaks Toonojale ning põhikaardilt leitud sillalaadne toode nägi ka üsna sedamoodi välja ning aitas meid üle Toonoja. Kuna õhtu oli alles noor, aga varuks olnud pikem matkaplaan seekord käiku ei läinud, siis otsustasime selle rippsilla üle vaadata. Tunnike käimist sinna, algul kauni Toonoja kaldal, siis juba raba põhjaserva ja Navesti jõe vahel. Majapidamine, mille omanik selle silla on lukustanud, oli õnneks elumärgita, nii pääsesime rippsillale ja julgemad ülegi. Rippsillal oli tõesti 2 väravat ees, aga vajadusel saaks neist siiski üle ronida.

Aga põnevaks läks siis, kui õhtupimeduses laagrilõkke ääres istusime ja keegi kuskilt tulukesi hakkas märkama. Esialgu oli nägijaid ainult üks ning lõõpimist oli palju, aga kui kõik nägema hakkasid, siis oli arutamist ja põnevust, et kes ja kust ja miks nii hilja. Peagi jõudsidki meieni 2 hilist matkajat, õnneks rahumeelset, kes olid rabaületust alles pärastlõunal alustanud ning lõpuks ka pisut ekselnud. Kaugele kumanud lõke oli neile viimases lõpus suureks abiks.

Kui naismatkaja oma seljakoti lõkkevalgusesse tõstis, ütlesin, et näe, see on ju minu seljakott. Mu ajust oli täiesti kustutatud, et mul kunagi selline seljakott oli, aga kui seda nägin, siis tuli meelde küll. Ning kui selgus, et seljakott on ostetud ühe vana firnika käest, siis ei olnud enam kahtlust, pealegi ega teist sellises värvikombinatsioonis kotti Eestis ilmselt ei ole ka.

Vaat selline huvitav kohtumine oli rabapoolsaarel. Teisel päeval matkasid need matkajad koos meiega jälle üle raba tagasi ning sel korral nad ära ei eksinud(imekombel)J

Vilniusest, droonidest ja kõigest muust, mis vahepeal juhtus

Selle kirjutise pühendan linnale, mis üle pika aja tekitas minus soovi kirjutada. Peab ütlema, et see oleks küll võinud olla ka mõni teine linn, sest põhjus oli pigem võõras linnas uitamises ja mõnusas väljalülitumises, aga seekord siis Vilnius.

Igatahes võib öelda, et Tallinna tänav Tallinnas on palju vaiksem kui Vilniuse tänav Vilniuses. Kui Tallinna tänav viis omal ajal Nõmmelt Tallinnasse, siis Vilniuse tänav on linna ajaloolises südames, seega ei teagi, kuidas ta oma nime sai. Kuskilt mujalt see Vilniusesse ei viinud, võib-olla siis hoopis tõi kuskilt mujalt Vilniusesse.

Hiljuti lugesin, et Leedu on meist möödunud SKT näitajas inimese kohta. Pole küll seda kontrollinud, kuid esmapilgul tundus Vilniuse tänavatel jalutades, et seal on pisut rohkem nõukogude aja halli veel alles kui Tallinnas. Vilniuse plussiks olid aga lõunaeuroopalikud lillelised rõdud. Lõhnadest domineerisid pannkoogipraadimise ja viiruki lõhn, mis pärinesid arvukatest pannkoogikohtadest ja veelgi arvukamatasest kirikutest või siis tulenes viimane mulje hoopis levivast e-suitsetamisest.

Paar päeva on just selline aeg, et jalutades lasta end viia sinna, kuhu jalad viivad ning avastada seda, mis ette satub. Üks toredamaid paiku oli Uzupise vabariik Vilnia jõe kaldal – Vilniuse boheemlaslik linnaosa, millel on oma president, põhiseadus, hümn, tähtpäevad jne. Põhikiri oli rohkem kui tosinas keeles seinale välja pandud, sh eesti keeles, kuigi mujal Vilniuses puudusid igasugused vihjed Eesti olemasolule. Loominguline linnaosa pani otsima kohvikut, et paar rida kirjutada. Astusin sisse pildil olevasse restorani ning oleks justkui sattunud ettekujutusse 50-ndate aastate Pariisist.  Tõstsin kirjutamiseks oma arvuti lauale ning avamata panin selle kohe tagasi kotti, sest tajusin seda kui midagi täiesti kohatut selles ajastus. Paber ja pliiats olid sobivamad.

 

Ka Eestis on olnud kaunis sügis. Selle kuldset palet juhtusin pildistama kodukandi mägedes.

Kui olin mäe otsa jõudnud, siis kohtasin seal drooni, kes mind filmis, sel ajal kui mina teda pildistasin. Droon kuulus Läti jalgratturitele, kes seal oma laskumist filmisid ning mina jäin peale juhuslikult. Aga, kuidas saab see droonindus reguleeritud, kui troon saab laiatarekaubaks ja igaühel saab droon olema. Kuidas siis käituda, kui droon su tagaaeda lendab ja sind vastu sinu tahtmist filmib, kas tuleb oodata kuni esitatud kaebust menetlakse ja seniks lihtsalt toas istuda või võib ise soovimatu drooni kahjutuks teha?

On veel veidraid asju. Kuidas saab Facebook soovitada mulle sõbraks inimesi, kellega kunagi ammu kuskil kaugel maal on olnud mõningane kontakt? Järelikult on FB teada kogu mina e-postkasti sisu. Aga kes see FB täpsemalt on, kas 1 inimene või 1000 või kordades rohkem? Kui suurt saladust ega varandust, mida saladuste abil ärastada, ei ole, siis sellest suurt probleemi ilmselt ei teki, aga õõvastav mõelda siiski.

Või kuidas saab nii, et kui sõbranna mulle helistab, siis ei saa seda kõnet mina (võimalik, et olin sel hetkel levist väljas kuskil Korsika mägedes), vaid üks minu sagedamini valitud numbritest, mida aga minu sõbranna telefonis ei ole. Pisut liiga suur juhus, et olla juhus.

Sellistele asjadele mõeldes pole ime, et blogi kirjutamise soov, asendub hoopis sooviga kuskile metsade vahele ära kaduda ning elada e-vaba elu nii palju kui võimalik.

Aga kuna kirjutamiseks seekord veel siiski läks, siis paari sõnaga sellest, mis vahepeal veel juhtus.

Assooride kohta võib öelda, et see on paik, kus kohalikus baaris, kust on väga mõnus jälgida kohalikku elu (loe kohalike meeste elu), tuleb maksta enamike jookide eest vähem kui euro, samas ei ole seal peaaegu üldse turiste, kuigi loodus on seal imeline.

Nädalake kahe reisi vahel lubas muuhulgas tutvuda Xdreami võistluse käigus Haapsalu ravimuda omadustega. Seekord üllatasime nii ennast kui ka kõiki teisi ennustusvõistluse võitmisega. Eks on raske uskuda, et me kellasid ei vaadanud ja aega ei venitanud, eriti kuna hooaja kokkuvõttes meil enam midagi võita või kaotada ei olnud, kuid tõepoolest tuli see 13-sekundiline eksimus 5 t ja 42 min lõppaja puhul meile endalegi suure üllatusena.

Korsika kaljud olid niisama kaunid kui eelmisel korral ning nende ületamine läks seekord libedamalt. Suurima veidrusena näib tagantjärgi see, et tassisime kahte nülgimata metseakooti 600 vertikaalset meetrit üles ja 600 alla, et nendest vaid üks pannil ära hautada ning pärast proovimist rebase kõhtu täita.

Islandist

Selle kirjutise pühendan maale, mis enda oma- ja salapäraga ikka üllatab ning hulgale toredatele inimestele, kes muutsid kaks sarnast reisi nii eripäraseks.

Kohe saabudes, kui sadas seda tihedat, kuid sooja ja värskendavat seenevihma, tulid meelde kõik varasemad toredad tormi- ja sajupäevad ning armastus selle maa vastu. Vaid siis kui 24 tundi järjest vihma kallas, ma korraks mõtlesin, et ehk on mõni oluline vidin Islandi nautimiseks puudu. Kuid ükski vihm ei jää kestma ning päikest on ka Islandi suves. Kuigi pärast vihmarohket algust, piisas ainult saju lakkamisest, et rääkida suurepärasest ilmast:)

Islandi matka veidram fakt on ilmselt see, et kolmveerand matkast käisin käsipall seljakotis. Seekord ma seda ei leidnud. Ei, ma hoopis sain selle auhinnaks matka kõrgeimas ööbimispaigas toimunud Islandi spordi teemalisel viktoriinil. Väga tore üllatus, ainult pakkida oli seda ümmargust eset pisut keeruline.

Kuna minagi käisin Islandil tööl, siis mainiks esmalt kahte töötegijat, kes silma hakkasid. Üheks oli bussijuht, kes ühelt poolt lipsu ja kaheksanurkse mütsiga vastas välimuselt täpselt sellisele bussijuhile, kes oleks joonistatuna üheselt äratuntav bussijuhina, teiselt poolt olid ka tema sõiduoskused üle kõigist teistest. Keerukatel kruusateedel ja jõgede ületamisel oli ta kindla käega ja teistest oluliselt kiirem. Kuna mõlemal oli töökohustusi, siis kahjuks jäi ta koos bussiga pildile palumata, kuigi oleksin väga tahtnud.

Teiseks oli bussigiid Islandi lõunaranniku ekskursioonil. Ta oli selline üsna võimukas ning täpselt reegleid järgiv euroametnikuks hästi sobinud vanemas keskeas naisterahvas. Ega asja ei teinud kergemaks see, et eelmisel korral oli sama firma saatnud ainult bussijuhi, kes sõitis kenasti sinna, kus ma palusin. Isegi Bobby Fischeri hauda käisime vaatamas, kuigi buss oli 50-kohaline. Lasin küll leebelt giiditädil juhtohjad võtta, kuid kuulnud ära tema programmi, pidasin vajalikuks teha ettepaneku paari paiga lisamiseks. Selle peale oli giiditädi ilmselgelt häiritud ning arvas, et ta peab kontorisse helistama. Mainisin, et eelmisel korral käisime ja siis ta väitis, et nende bussid ei tohigi ühte neist kohtadest sõita. Siis ei hakanud rohkem seletama, kus me eelmisel korral kõik käisime, muidu oleks veel eelmise korra toreda bussijuhi sisse rääkinud. Kõige naelaks tutvustas ta ka nende firma juhtmõtet – kõigile sama ekskursioon, kõigile sama emotsioon. Millegi sellise peale annab tulla. Aga sellegipoolest, vaatasime liustikuotsa ohutust kaugusest, sest tema vastutas, samas kui mõned päevad varem proovisime rõõmsalt jääl käimist, sest nii palju julgesin vastutada küll.
…..
Märkamatult on kätte jõudnud Assooride reis, nii jääb Islandist kirjutatu seekord sinnapaika. Küll võib sirvida pilte ja plaanida Islandile minekut.
Ka Osmussaarest ei tule juttu, kuigi hiljuti õnnestus tabada üht tuuleauku ja seal kajakiga ära käia. Soovitan soojalt külastada seda muhedat saart, kus jutukate kohalike lood kõrvitsaveini kõrvale on üsna mahlakad.

 

Alpidest, kuid mitte alpinismist

Järjekordse kirjutise pühendan väikesele kuid üksmeelsele Alpide grupile. Väga muhe oli üle pika aja olla reisil reisijana (küll kaasgrupijuhi rollis, aga siiski reisijanaJ). Siin mõned nupukesed reisilt Zermatti ja ümberkaudsetesse mägedesse. Ronimisest ja alpinismist küll siinkohal ei pajata.

Pikale veninud pakkimine ja paaritunnine ööuni muutsid mu sedavõrd reipaks, et seljakott tundus mõnus kerge selga visata – ei olnud kahtlustki, et mahun Finnairi 23 kg pagasilimiidi sisse. Üllatus oli suur, kui lennujaama eelkaalumisel näitas kaal 27 kg, sest enamasti läheb üsna täpselt pihta. Eks tuli siis käsipagaseid seda enam täita, aga peale meid võeti.

Küsi ja sulle vastatakse. Zürichist Zermatti rongitades, tekkis meil ühe rongivahetuse ajal levinud diislihaisu ajel küsimus, et kas Šveitsis on hübriidrongid, sest lisak haisule oli taevas elektritraatidest triibuline. Ei ole hübriidrongid, sest mõni minut hiljem läks elekter ära ning kõik rongid seisid kümmekond minutit, ka meie rong, mis niigi oli oma paarkümmend minutit hilinenud. Meie 5- ja 10-minutilised rongivahetused enam ei toiminud, aga sõitsime siis järgmiste rongidega ning jõudsime ka viimasele Zermatti rongile. Sellest õppust võttes asusime tagasiteel tund aega varem rongile, mis väljumisega pisut viivitas, järgmine rong jäi umbes 50 minutit hiljaks ning tunnine varu oligi kiirelt tasatehtud. Kerge sörk ja jõudsime ka viimasele rongile. Ei usugi enam, et Šveitsis on õigeaegselt väljuvaid ronge.

Ilm oli selline sõbralik Eestist tulnule, pea iga päev tilgutas vähem või rohkem vihma, hea lihtne oli kohaneda, aga õigel ajal oli ta siiski üle. Selline jahe ilm ei seganud siiski karme kohalikke. Näiteks see roosa ujumismütsiga vana, kes peale paari sisse-väljakäimist asus rahulikult koguma kilomeetreid järves, mis asus üle 2000 m kõrgusel ning kus vesi vaevalt, et üle 10 kraadi ulatus.

Kohalikku kämpingut pidas endine mägigiid, kes kaks korda päevas tunnikeseks kohale vuras, kipsis jala ja elektrijalgrattaga. Tema karuse inglise keele ja punetava näo võis panna nii aastate pikkuse töö kui ka püsinapsi arvele. Meie erinevad ööbimised lõi ta kenasti kokku, tal oli isegi paberileht tema oma allkirjaga, mis kinnitas, et see kõik on makstud. Andsin talle paar päeva aega see leht ära kaotada, aga see tal ei õnnestunud, nii tunnistasin ausalt, et meil ei ole siiski koguarve makstud.

Temale assisteeris norralane Björn(nimi tuletatud rahvusest), kes kujunes meie peamiseks meelelahutajaks neil päevadel, kui olime all kämpingus. Björn harrastas reklaampildi alpinismi, s.t., et alpinistil ripub palju ilusaid vidinaid küljes. Ta sõitis hommikuti tõstukiga üles, ronis üksinda mõne lihtsa lumise tipu ja sõitis jälle alla tagasi. Aga mitte see ei olnud naljakas, vaid see 40 kilo varustust, mida ta endaga kaasas kandis, mitmed asjad värskelt poest soetatud ja mis peamine, tema poolt läbitud lumistel marsruutidel täiesti tarbetud. Aga tüdrukute hulgas oli tal minekut, isegi sedavõrd, et üks tüdruk plaanis endale kogu varustuse laenutada, et temaga koos mäe otsa ronida. Siinkohal pidasime endaga küll sisemonoloogi, et kas lasta täiskasvanud inimestel teha, mis nad tahavad, või siiski sekkuda. Meie nõuandeid järgides läks Björngi hiljem üles telkima ja jättis hulga nodi alla maha, kuidas läks tüdruku mäkke viimisega, seda ei teagi.

Kuigi tõstukiga on kiirem ja kulukam üles mäkke minna, siis teinekord on kasu ka jalaminekust. Ühel õhtul, kui olime lumepiiri lähedal laagrisse jäämas ja sobivat laagripaika otsisime, leidsin jõeorust üsnagi korraliku lumelaua, mis kunagi talvepoole kuskilt tõstukijaamast omasoodu sõitma läinud. Esialgu jätsin ta sinnapaika, kuid hiljem käisin sel järel ja tõin suveniiriks koju kaasa.

Sel aastal oli Zermatis veel suhteliselt rahulik, vaatamata sadadele pisikestele fotovarustuse all ägavatele jaapani pensionäridele, keda suveniiripoodides jaapani päritolu müüjad jaapani keeles tervitavad. Nimelt on Hõrnlihütte sel aastal remondiks ja juurdeehituseks suletud ning seega on mitteametlikult suletud ka Matterhorni tavarada, sest telkimine on ametlikult keelatud. Järgmisel suvel on Hörnlihütte pidulik taasavamine ning ühtlasi tähistatakse ka Matterhorni esmavallutamise 150. aastapäeva. Seega on oodata lisaks veel rohkematele jaapanlastele ka hulgaliselt ronijaid.

Mägedest juttu ei olnud, kuid mõne pildi peale need siiski jäid.

Värskelt sai pakitud nädala söök 17 ja nädala söök 15 inimesele ning ees ootab 3 nädalat pagendust Islandil. Talvel on hea suvesse igasugu asju planeerida. Kuid nüüd kui muhe Eesti suvi käes tundub mulle, et vastu tuleks võtta Eesti suve nautimise seadus, mis keelustaks kodanikul riigist lahkumise enam kui 3 nädalaks suvekuude kestel. Siis ei tekiks selliseid eksitusi nagu 7 eemal nädalat, mis muudavad suve liiga-liiga lühikeseks.

Samal ajal rabas ja rannas.

Piiludes võõrastesse maailmadesse

Äärmiselt põnev on piiluda võõrastesse maailmadesse. Selle kirjutise pühendan neile, kes aitasid mul viimaste päevade jooksul seda teha, nimelt sain piiluda sportlaste ja kirjanike maailma.

Sportlaste maailmast sain osa sedasi, et pidin kõik ise ka kaasa tegema ja nii mitu tundi. Õnneks mul vedas ning sattusin kaasa tegema seda põnevamat osa, ehk siis sooritust võistluse näol. Vaat, kui oleksin trenni ajal sattunud samasse maailma piiluma, siis ei oleks üldse nii põnev olnud. Pealegi ei olnud see lihtsalt võistlus, vaid Aidus toimunud Xdream. Tavainimese jaoks värskelt avatud maastikud paneksid iga inimese pisut kihama, geograafidest rääkimata. Meil oli neid naiskonnas peaaegu kolm, vast ka seepärast käis pidev emotsionaalne arutelu erinevatel maastikulistel teemadel, näiteks kas jahedaveelisest kanalist saab suurema naudingu seda ujudes ületades või ringi joostes, kas mitmekilomeetrine jooksuetapp muudab vaimu nõrgaks ja maastiku monotoonseks või laseb oma kestvuses tajuda sinusoidina üles-alla kiikuva maastiku lõputut korrapära, kas kanuu liigub kiiremini maal või vees (see oli ilmselt ka etapi võtmeküsimus), kas saarele on parem minna ujudes või joostes, kas Eestis saab ikka nii järskude nõlvadega mägesid olla, jne.

Selle arutluse juures ei pannudki tähele, kuidas kaheksa tundi mööda venisid või tuhisesid olenevalt alast. Kanuus tunnid veinisid, sest seekordne kanuuetapp oli naiskondadele sedavõrd ebasoodne, et soolise võrdõiguse volinikul oleks peaaegu põhjust sekkuda:). Kui statistika appi võtta saab asi selgemaks. Lõpetasime üldarvestuses enam-vähem tubli 20. kohaga. Kui aga vaadata alasid eraldi, siis meie kanuu koguaeg oli alles 42. Vee peal võime ju enam-vähem võrdselt tõmmata, sest loeb ka tehnika, kuid kuna seekord oli kõige kiirem võimalikult palju kanuud tassida, siis selleks meil jõudu nappis.

Foto: Hardi Murula

 

 

Aga statistikas on alati ka rõõmsamaid numbreid. Meie jalgrattasõidu koguaeg oli koguni 10. See ilmselt oligi selle etapi suurim rõõm – pöörase kiirusega kruusateede kohal hõljuda, nii et kummidki maad ei puudutanud. Järgemööda neelasime alla mees- ja segavõistkondi. Kui Mann tempotegijana õla kõrval paistma hakkas, võisid nad kõik veel loota, et mõni segavõistkond läheb mööda, aga kui siis veel teine ja kolmas naisterahvas mööda tuhises nii, et ei jõudnud tuuldegi võtta, võis natuke kehv tunne olla küll. Vabandust, ega me siis meelega!

Eks lõpuks läks spordiga mitteharjunul pea ikka natuke sassi, nii võtsin viimase lisaülesande korraldust sõna-sõnalt, mitte ei aimanud ära seda, mida korraldajad mõtlesid. Nimelt paluti lugeda kokku mitu senti on pildil, lugesingi. Korraldajad, aga mõtlesid selle napi sõnastuse all pildil olevate sentide summat mitte arvu. Aga lahenes seegi olukord ja tasuks koht poodiumil.

Kokkuvõttev video siit

Kirjanike maailma sain piiluda siis, kui toimus Tallinna Keskraamatukogu spontaanne pilootkatse üritusesarjale „Üks kirjanik kohtub ühe lugejaga“. See, kuidas ma sellesse katsesse sattusin on hoopis pikem lugu, mis väärib rääkimist. Eelmisel sügisel juhtusin lugema kirjanik K raamatut „Islandil ei ole liblikaid“. Raamat meeldis mulle väga, kuid olin parasjagu selles meeleolus, et kõik head raamatud ei mahu koju ning selleks raamatukogud ongi. Läks mööda kuid ning mõned nädalad tagasi pakkus üks kursaõde seda raamatut müüa. Oli aeg see endale soetada. Nädala eest toimus festival HeadRead, mille raames sattusin üsna äkitselt sama autori ettelugemisõhtule, mille järel oli mul pühendusega eksemplar. Aga ilmselt universum veel võnkus minu soovist see raamat endale saada, sest…

Ühel õhtul astus läbi sõbranna P, kes teatas, et soovis mulle ühe raamatu kinkida, kuid kuulis, et ma juba saan selle päev hiljem. Arvasin, et tegu on mõne väga spetsiifilise raamtuga, et müüjatel meeles kõik need vähesed eksemplarid, mis ostetakse. Ootasin põnevusega järgmist päeva. Astuski kontorisse vanem meesterahvas, kes tõi mulle kingituseks hoopis kirjanik K pühendusega raamatu „Islandil ei ole liblikaid“. Mõnda aega mõistatasin, et kuidas sai sõbranna P raamatupoes selle info kätte, et ma juba saan sellise raamatu. Ülesanne näis liiga keeruline oma jõududega lahendamiseks ning uurisin otseallikatest järgi. Loomulikult oli ühenduslüliks hoopis autor ise. Sest, kui nädala jooksul tuleb juba kolmas raamat pühendada Evelile, siis hakkab asi kahtlane tunduma küll. Esimesena küsisin pühendust ilmselt ma ise, teisena küsis matkakaaslane I, kellega olime Türgi matkal raamatust pikalt-laialt rääkinud ning kes kirjanikku tundes oli otsustanud, et kingib mulle selle raamatu. See järjekord võis ka teistpidi olla, mine sa tea, igatahes ei midagi kahtlast veel. Kui aga sõbranna P, hakkas oma elukaaslase õelt ehk siis kirjanik K pühendust küsima, läks juba paljuks. Igaks juhuks helistati matkakaaslane I ja küsiti, et millisele Evelile see raamat läheb. Ja vaat, nii ma jäingi ilma oma kolmandast pühendusega eksemplarist.

Kuna lugu oli üsnagi haruldane kokkusattumus, siis vääris see autoriga kohtumist. Õnneks sain kirjanike ellu piiluda sel ajal, kui nad kohvikus istuvad ning ideid ootavad, nii oli lihtne endalgi osaleda. Vaat, kui oleksin sattunud sel ajal kirjaniku ellu, kui käsil kirjutamine, proovi siis kaasa teha!

Igatahes, suhtuge alati kahtlusega kõigesse, mida loete, kuid ärge jätke häid lugusid uskumata!

Kõik see trall tüki sitsi pärast

Järgmise loo pühendan toredatele ja matkalembelistele grupiliikmetele, kes muutsid Türgi reisi meeldivaks ja lõbusaks elamuseks.

 Türgi reisi motoks kujunes lause: “Kõik see trall tüki sitsi pärast”. Kui võtta see lause süvitsi ette, siis võiks oletada, millised materjalid on endisel siiditeel tänapäeval ihaldusväärsed, samuti võiks välja lugeda, millise soo käes oli matkagrupis võim – küll puhas demokraatlik enamus -, seega võiks teha järeldusi ka keskmise matkaja kohta, ja lõpuks võiks isegi ette manada pildi raskete otsingute järel leitud turult naasvast grupist, naised rõõmsalt ees, rätikud kohaliku kombe kohaselt peas, teine ja kolmas kotiski, mehed järel, pikast päevast räsitud, omaette imestamas, et kas tõesti kõik see trall tüki sitsi pärast. Aga süvitsi ei hakka me seda lauset siiski ette võtma, sest tegu oli lihtsalt hea naljaga, mis kõlama jäi ning iseloomustas ilmekalt me matkamarsruuti, mis naasis kaarega sinna külla, kus me neljanadal matkapäeval toredat sitsipoodi nägime:)

Türgi on pika ajalooga maa, kus maale nime andnud hõimud ei ole rohkem kui tuhatkond aastat elanud. Erinevatest kohalikest rahvakildudest ning Kesk-Aasiast saabunud rändhõimudest sulatati mitmete impeeriumite ja viimaks Atatürki rahvusriigi abil türgi rahvus, kel tänapäeval küll kasutada oluliselt väiksem maalapp kui impeeriumite hiigelaegadel. Samas Euroopa mõistes on tegu väga suure riigiga, kus peidus senini suuremaid ja väiksemaid rahvakilde, kes ei sulandunud ning tänapäevani oma õiguste eest võitlevad, kuid eks lõpuni lahendamata probleeme on igas riigis. Viimased meediakajastused ei näita Türgi võimuesindajaid just parimas valguses, kuid kohalike elanikega suhtlemine seadis lihtsa kohaliku inimese küll heasse valgusesse.

Matka puhul, mis kestis kokku kümme päeva, ei jõua rääkida, kuidas me ühest punktist teise saime, nii jäävad kirjeldamata valatud higi ja pisarad, pikana tundunud tõusud või laskumised, kuidas kellelegi, mitmed rajaotsingud, harjumatult raske seljakott, villis jalad, valutavad põlved ja kõik muu taoline. Matka raskema poole võtab kokku asjaolu, et kui eelviimasel päeval tuli otsustada, kas matkata veel pool või poolteist päeva, siis grupi üsna üksmeelne otsus oli, et poolteist päeva, sest ei raatsitud veel lõpetada.

Juttu tuleb hoopis neist eredamatest elamustest, mis rajal olid. Üheks meeldejäävamaks on kohtumised kohalike inimestega ning suhtlemine üksikute ühiste sõnade, märkide ja miimika, naeratuste ja noogutuste abil. Väga toredad olid need krimpsus, kuid rõõmsad memmed ja taadid, kes külade läheduses või kaugel eemal kitsi karjatasid. Ühele jagasime meie, mis meil anda oli, teine jagas oma kotikesest meile, mis tal anda oli, kes sai kreeka pähkli, kes õuna, kuid keegi neljateistkümnest ei jäänud päris ilma. Kingitusi jagati meile ka ühe turismiatraktsiooni jalamil, kus meid valiti välja lukshotelli grupist ülejäänud lõunakotikeste saajateks. Matkajal ei ole söögist ju kunagi küll. Tore oli ka see kohalikest matkagrupp, kellega paaril esimesel päeval paralleelselt matkasime. Krooniks sellele kõigele oli aga sattumine Organicu juurde. Üks keerulisemaid asju oli suurematest küladest läbiminemine. Otsisime parasjagu oma matkateed ühes järjekordses külakeses ning proovisime ühte kitsast külatänavat. Uurisin veel, et kas sedakaudu saab Phaselisse, mille peale sain vastuseks rõõmsaid noogutusi. Külatänav lõppes õigepea ning kui olime kindlaks teinud, et metsa kaudu ei tasu jätkata, pöördusime tagasi, et sama pererahvas saaks meid klaasikesele teele paluda. Üllatavalt kiiresti ilmus igale sarnane väike klaasike, küllap nad aimasid, et sealtkaudu kuigi kaugele ei saa. Peamiseks võõrustajaks ja jutuveeretajaks oli joviaalne suuremõõduline naisterahvas, kes oma kehale osutades muudkui kordas, et see kõik on väga organic. Näitas meile ja seletas, et kui me matkame, siis me oleme sellised kõhnad, aga kui istuda rahulikult apelsinipuu all, siis tuleb ka natuke liha kontidele. Kogu see sügav vestlus käis paari rahvusvahelise sõna abil ning oli äärmiselt lõbus. Kui tee joodud, tegime mõned ühised pildid, vaatasime üle kitsed ning oligi aeg meil tühikargajatel jälle teele asuda. Kogu Türgis kohtasime lahkeid ja ausaid inimesi, vaid viimane öö Istanbulis lasi näha ka pisut teistsuguseid, lisaks äärmisele ebakompetentsusele ka ükskõikseid ja omakasupüüdlikke inimesi, aga selle annab õnneks suurlinna mõju arvele kirjutada ning üldmulje jääb rikkumata.

Esimese matkapäeva õhtuks plaanisime minna ööbima kogu raja vaat et ühe kaunima vaatega kohta – Gelidonia majaka juurde. Juba külast lahkudes rääkisid inimesed, et seal ei ole vett. Samas olin lugenud sealsest kogumistsisternist ja uskusin, et aprillis võiks seal veel vett olla. Kogu tee sain enamasti samu vastuseid ning igaks juhuks panin end valmis selleks, et laagripaika jõudes tuleb 5-6 kilomeetrit tagasi vee järele lipata. Isegi laagripaika jõudes kinnitasid kohalikud matkajad, et vett ei ole, aga mul oli veel natuke usku alles. Suur oli mu rahulolu ja kergendus, kui ühe raske betoonkaane eemaldamisel leidsingi vett. Suur oli türklaste üllatus, kui nad seda nägid, ja veel suurem minu oma, kui nad terve õhtu ja hommiku sellest veest põrmugi ei huvitunud. Igaühel omad harjumused ja viisid toime tulla. Taas sai aga kinnitust vana tõde, et kohalike juttu tasub alati teatava umbusuga suhtuda, neil on lihtsalt matkajast/rändajast üsna erinevad toimetamised ja huvid.

Ühel ööl telkisime rohumaal võrkaia kõrval, teisel pool kasvamas erinevad viljapuud. Hommikul tuli rohu seest välja ka võti, mis sobis aiavärava tabaluku avamiseks. Nii ei pääsenud korjamisel korjamata jäänud sidrunid ikkagi ärasöömisest. Just neid esimesi sidruneid nagu õunu süües, sest sedavõrd head ja maitsvad need tõesti olid, tabas meid tsitrusehullus. Kuumal ilmal ja raskel hetkel oli amps sidrunit just see, mis edasi aitas. Kord ostsime neid poest, siis sebisime tee äärest. Aeg-ajalt sattusid ette ka apelsinid ning kogu see tsitrusehullus päädis ühe poolelijäänud kinnisvaraarenduse läheduses, kus majade vahel sõime metsikuks muutunud hapusid apelsine ning paarsada meetrit eemal sattusime magusate puude peale, tuli ka neid süüa ja kaasa võtta. Ning mõned tunnid hiljem kõlas küsimus, kellele apelsini, haleda naljana.

Huvitavatest esmakordselt nähtud loodusnähtudest tasub ära märkida looduslikud igavesed tuled, mis ühel isesüttivat gaasi välja ajaval mäenõlval põlesid. Legendi järgi on need ühe ajaloo esimese õhurünnaku käigus alistatud koletise väljahinged. Sulatinakandjaks tolles lahingus oli Pegasus, keegi kohalik kangelane turjal. Kaval oli ka kohalike ussikeste viis pikas rongis liikuda, et jätta lindudele mulje, et nad on üks väga pikk roomaja. Sipelgate vorstiralli, mida pildialbumis näha saab, ei olnud siiski päris inimosaluseta üritus.

Türgis oli üllatavalt palju kasu vene keelest. Rannikulinnakeses nimega Tekirova olid lausa enamus silte venekeelsed ja inimesedki pöördusid meie kui turistide poole vene keeles, kogu elu näiski toimuvat vene keeles. Palju vene keele kõnelejaid oli ka matkajate hulgas, tulid meile aeg-ajalt gruppide kaupa vastu. Samas juhtus, et kasu ei olnud ühestki keelest. Antalyas saime küll inglisekeelsed juhised turu leidmiseks, kuid juba juhised olid kokku pandud hõlmates trammiliini vastakaid liikumissuundi ning kui me veel neid juhtnööre omal viisil tõlgendasime, läks meil turu leidmisele tubli paar tundi ning õige napilt läks, et oleks loobunud enne leidmist, samas saime täieliku ülevaate Antalya sinise trammiliini äärsetest vaatamisväärsustest. Läks nii, et kui saime õige suuna kätte, siis nägime vajalikus peatuses suurt kaubanduskeskust ning kiiresti tõlgendasime, et noor türklanna soovis meile parimat ja saatis meid turu asemel kaubanduskeskusesse, olime nii kindlad, et ei astunud isegi trammist välja. Eks seda kindlust lisas ka bussijuht eelmisel päeval, kui me palusime kohalike pükste ostmiseks peatuse teha ning tema viis meid moodsasse outlet poodi. Kui seletasime, et tahame sitsipükse nagu vanadel külanaistel, siis ta ainult naeris, aga ei osanud enam aidata.

Tagasisõidul välgatas, et võib-olla peaks siiski proovima ning turu asukohta küsima. Ajasime tervel hulgal trammiootajatel pea segamini ning lõpuks võtsime riski vastuolulist infot kontrollida ning mõned kvartalid eemal leidsimegi ühe väikese toiduaineturu. Meie olime pea ainsad ostjad, kuid juttude järgi siiski ühed esimesed turistid, kes nii kaugele vanalinnast ja rannikust tunginud. Keha kinnitatud, läksime veel kaugemale ning pärisime tekstiilituru järele. Kohaliku teejuhi järel tuiskasime veel ühe kilomeetri korrusmajade vahel ning jõudsime lõpuks sellisele turule nagu me hommikust saadik olime otsinud – kohalikest kihav, hõigetest kaikuv, kaup köögiviljast kaladeni, viigimarjadest sussideni, sitsipüksid ja rätikud sealhulgas. Tõeline elamus! Plaanitud kiirest hommikusest turulkäigust kujunes terve päeva võtnud väsitav, kuid meeleolukas ettevõtmine. Lõunamaal ei tasu turgusid kunagi väisamata jätta, lõunamaid ennastki mitte.

Lõpetuseks ehk täna kuuldud lõbus teadmine, et Eesti polaarklubil on kombeks juua geograafilisele laiusele vastava kangusega jooke. Polaaraladel käivad karmid ning ekvaatorile kauaks ei kiputa, õnneks on seal vahel suur hulk erinevaid laiusi, mida vastavalt maitsele avastada.

Lisaks veel mõned minu pildid ja mõned kaunid pildid kaasmatkajate Hedi ja Anne kaamerast.

Kevad on käes – aeg sellele blogile taas hing sisse puhuda

Selle kirjutise pühendan ajarattale, kes mu mitmeks kuuks katkematule sõidule viis, nii, et ei märganudki korraks maha hüpata, et paar sõna kirja panna, ning kõikidele nendele, kes aitasid seda ratast hoos hoida.

Kevad on käes, õigupoolest oli pool talve kevad käes. Suusamatkale praktiliselt ei saanudki, ühe kaua rihitud suusanädalavahetuse sai siiski viimase lumega ära teha, küll olid aga head tingimused uisutamiseks ning mõne korra merele ikka jõudsin. Kui jaanuaris sain läbi häda viimase sessiga ühele poole, siis veebruar kulus pika koolipraktika tegemiseks ning sellega sai ülikool nii kaugele, et jäänud on vaid magistritöö. Aga märtsis alanud tööelu on kooli küll nii kaugele pühkinud, et ei sel kevadel ega ka sügisel magistritööd veel valmimas ei ole. Ilmselt tekib uus motivatsioon mõne teelesattuva õpetaja ametikohaga seoses, hetkel küll ühtegi ei paista, aga ega teda ka ei väldiks, kui ta tuleks. Preagu käin hoopis kontoris tööl, esimest korda elus, mööndusena siiski vaid poole kohaga ja mõistliku vaba graafikuga, teisiti vist küll ei oskakski.

Kevadest veel seda huvitavat, et märtsis olid lumeta rabad laudkõvaks külmunud ning üsna mõnus ja omapärane oli jalutada igal pool, kus muidu ka räätsaga üsna keerukas on.

Aprill nõudis taas räätsa kasutamist nagu see rabas tavaline on. Näha oli ka esimesi rästikuid.

Huvitav oli ka Keila jõel tajuda seda, et tsivilisatsioonist eemaldumiseks ei olegi vaja sellest tegelikult väga kaugele minna, piisab kui olla sellest meeter või paar madalamal. Kolm päeva Keila jõel, eemaldumata kordagi jõest rohkem kui 50 meetrit, lõid just sellise omapärase tunde. Kui Kohila ja Kiisa vahel oli maju ja suvilaid jõe ääres üksjagu palju ning sai jõe poolt heita pilgu nende tagahoovidele, siis Metsanurmest kuni Keila-Joani paistavad jõele vaid väga üksikud majad ning tekib tunne, et ümberringi on täiesti asustamata kant. Muidugi, kui jõesängist välja ronida, oli maju ikka näha, kuid seda ei tarvitsenud kuigi tihti teha. Ning kui ei oleks olnud prügisaari, siis oleks võinud inimkonna päris ära unustada.

Peagi aga ootab ees Türgi lõunarannik ja sealne Lüükia tee matkarada.

Talvenautimise võimalustest nüüd kui kool on läbi

Selle kirjutise pühendan kõigile neile, kes vajalikul hetkel jõu ja nõuga abiks olid, siis kui motivatsioon kippus kaduma või aega nappis või muud mured kimbutasid – nüüd on see semester viimaks läbi. Laiskusele ja hooletusele mõeldes liigagi heade tulemustega, aga eks numbriline hindamine näibki olevat pisut devalveerunud.

Viimatisel nädalavahetusel olid märksõnad, mille vahel valida, – lumi ja jää. Seoses Eestis valitseva kummalise talvega, mille ennustamine vene meteoroloogidele peavalu valmistab, nii et nad on sunnitud ülepäeva oma pikki prognoose märgatavalt muutma, tasus lund otsida vaid siin ja sealpool Narva maanteed. Uisutamiseks tuli vastupidi otsida neid piirkondi, kus lumi ei olnud jää moodustamist seganud – võimalusi oli nii rabas, merel kui Soomaal.

Esimeseks valikuks oli siiski lumi, seega Lahemaa, kus lumekaardi järgi oli kõige rohkem lund. Käsmu poolsaar sai läbi suusatatud, lume puudusel ei pidanud suuski jalast võtma, kuigi kliburannas ehk oleks pidanud, samas ei olnud ka sellist lumerohkust, et nad oleksid otseselt vajalikud olnud. Kohev lumi aluskihita maal suuski päris kriimustusteta ei jäta, seega oleks hädasti üht sulailma vahele vaja, siis võiks tõsisemalt suuskadega matkamisele mõtlema hakata. Ka lumealused lombid ei ole veel korralikult kaanetatud.

Kui Haapsalu lahed ja Väinameri on juba jääkaane alla tasaseks taandatud, siis Käsmu poolsaarel oli merel veel rammu küll ning päris uhked lained jõudsid randa. Vett oli jätkunud ka kivide kaunistamiseks jääskulptuuridega, kahju, et tihedalt langev lumi seda eriti jäädvustada ei võimaldanud.

Palganeem üllatas oma kõrge kalda ja suurte rahnudega ning Käsmu järve lähedane udune luikedega päikeseloojang lisas päevale kauni kirsi.

Järgmisel päeval jäi teele Viitna Pikkjärve matkarada. Sealne maastik üllatas oma lumerohkusega, kuid eelmise päeva kogemusest ja metsasest järsunõlvalisest maastikust lähtuvalt jäid suusad kasutuseta ning tõepoolest jala oligi kõige mugavam liikuda.

Kuid kutsuv oli ka merejää ning päikeselisel pühapäeval Haapsalus jätkus inimesi nii Väikesele Viigile kui ka merejääle, mis võimaldas kuuldavasti Rohukülla ja kaugemalegi sõita.

Kõrkjate vahel oli märgata veetaseme alanemist. Jääl võis näha, aga erinevate vahenditega uudistajaid. Lisaks jalgratturile oli ka üks lohelennutaja ja üks jääpurjekas.

Uisutamine nii unikaalne tegevus ei olnud, uisutajaid oli jääl hulgakaupa. Tublimad multisportlased olid koguni 55 km läbi uisutanud.

Külm jätkub, jääd tuleb juurde, seega kõik uisutama. Suusatamiseks veel lund pisut napib nii metsa all kui ka suusarajal.