Seda kirjutist ei pühenda ma MUPO-le
Läinud nädalal olin ma hajameelne kaks korda. Esimesel juhul sõitsin trammiga ja lugesin raamatut, kui tuli meelde, et unustasin rohelisele kaardile anda võimaluse validaatorit piiksuvalt tervitada. Tramm oli rahvast täis, raamat oli pooleli ja sõit oli peaaegu läbi, seega lugesin edasi. Pealegi leian, et kui ma ostan kuupileti, siis on mul hoolimata minu hajameelsusest kuu aega tasuta sõidu õigus. Ühistranspordi kasutajate kohta statistiliste andmete kogumine ning isikustatud ühiskaardi alusel minu liikumiste jälgimine peaksid olema tegevused, milles ma osaleksin vabatahtlikult mitte peale sunnitud korras. Igatahes ühel hetkel tramm peatus ning raamatult pilku tõstes nägin väljas suurt hulka helkurvestides inimesi. Astusin paar kiiret sammu validaatori suunas. Järgmisel hetkel kattis validaatorit MUPO lukustusaparaat, minu roheline kaart validaatori ja aparaadi vahele litsutud, nii, et sellest ei tulnud enam piiksugi. Õnneks aitasid mu kiired liigutused seekord õigluse jalule ilma, et oleksin pidanud MUPO meeste bussis istuma ja kohtuteenuseid kasutama. Aparaadiga mees vaid sisises, et seekord läks teil õnneks…
Teisel korral olime just jõudnud vähelumistelt põldudelt ja sabistava vihma käest soojaksköetud talutarre, kus hubase õhkkonna lõi küünlavalgus. Tare üle andes pakkus perenaine, et kas pannkooke ka soovime. Kui jutt juba toidule läks, siis meenus äkki, et õhtusöögiks sai ostetud kõiksugu lisandeid, aga ununes põhikomponent – makaronipakk. Perenaisele sai siis kurdetud, et pigem läheks makarone vaja. Aga ega hea inimene ei oska teisiti, saime kausitäie pannkooke ning lisaks kaks poolikut pakki makarone – just need, mis perenaine enda majapidamisest leidis.
Oma kogemuse põhjal soovitan teil kokku saada Linnumäe loodustalu lahke pererahvaga ning vältida kohtumist MUPO-ga.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 