Lumiselt Lapimaalt

Käesoleva kirjutise pühendan ihu- ja hingearstidele, kes Lapi suusaretke rõõmsal meelel läbi tegid valdavalt küll suuskadel ja osaliselt ka suusalaadsetel toodetel (neid laenutatakse muidugi matkasuusa nime all, olge valvasd!). Piisab kui arstide osakaal grupis on 50% ligi, kui juba jäävad kõik tõsisemat meditsiinilist sekkumist nõudvad olukorrad ära.

Seekordne aastavahetuse plaan oli Lapimaal virmaliste vaatamine. Eks nende plaanidega on nii nagu on, teed, aga ei toimi. Virmalisi me ei näinud, kord oli kuu liiga ere, siis ilm liiga pilvine ja võib-olla neid ei olnud ka parasjagu. Tegelikult oli natuke hea meel ka, et neid ei näinud, sest juba esimese pildi tegemisel selgus, et fotoka aku oli koju ununenud ja nii ehk nii tuleb uuesti minna lumiseid Lapi kuuski ja virmalisi pildistama. Õnneks oli virmaliste vaatamise kõrvale ka muid tegevusi planeeritud –mõõdukas suusatamine, aasta vahetamine, looduse imetlemine jne.

Juba Lappi minek pakkus uudseid elamusi, sest enda säästmiseks kasutasime ühel otsal autorongi teenuseid. Väga mugav, sõidad autoga rongi, lähed kupeesse magama ning hommikul oledki põhjas ning võid jälle autosse istuda. Tuleb vaid Helsinkis see autode laadimise koht üles leida (kaunis hästi peidetud).

Lühike polaarpäev on mõnus. Kohe kaob ära põhjus kiirustamiseks, lootes, et jõuab enne pimedat kohale – nagunii ei jõua, seega venisid me hommikud mõnusalt pikaks ja suusatama asusime enamasti peale seda kui väike valge juba väljas oli. Ja mis seal suusamatkal muud kui suusatad ja vaatad lume alt vaevalt paistvaid kuuski, mis oma tarkuses on osanud endale nii kitsad võrad kasvatada, et oksad kogu selle raskuse all ei murduks, ning ladvad on kelmikalt kõverad.

Aga eks igal päeval juhtub ka midagi teistsugust. Esimese päeva õhtupoolikul üllatas meid kohvik, mis oli ammu enne meie jõudmist kinni pandud, aga laual ootas meid termoskast, kust sai ise endale sooja jooki ja saiakesi serveerida, hinnakiri kenasti kõrval. Ostsimegi mõned topsid sooja jooki, kui keegi juba nii lahke oli. Soe jook sees, ununes isegi kaart korralikult lugemata, sest ees ootas laskumine – õnneks oli ka 45 kraadi valesti laskudes ka onn peagi ees ootamas.

Teisel päeval valmistas üllatuse see, kui väsinud võib kogu keha olla peale 8 km läbimist. 8 km läbimiseks kulus ca 6 tundi rasket tööd. Tundub tagantjärele üsna uskumatu, et nii aeglaselt saab liikuda, aga kui juurde mõelda paks kohev lumi, mõned tõusud ja laskumised, mõned tee otsingud, kelk, mis suusajäljega ei rahuldunud ning tahtis oma rada palju laiemaks lükata, ning juba hakkabki võimatu võimalikuna paistma.

Kolmas päev alles õhtul algaski, viimase 5 km läbimiseks pidime olude sunnil valima raja, mis ronis üsna tublisti mäe otsa ning sõitis seejärel alla. Ronis ja ronis, aga jõudsime laskumise siiski ära oodata. Natuke laskus ja siis hakkas uuesti tõusma. Olime vaimult laisad ning lasime end jäljel kanda, et küll need ükskord siiski sihtkohta viivad. Peagi hakkasid ka virvatulukesed ees mäe otsas vilkuma ning siis ajas juba uudishimu mäkke tõusma. Selgus, et olime sattunud jälgedele, mis ei viinud mujale, kui tuulise mäe otsas telkivate soomlasteni, kellest kahel plaanis järgmisel aastal läbi Gröönimaa suusatada. Kaalusime ka korraks sinna telkima jääda, kuid tuul ja alles veel noor õhtu kallutasid meid jätkama Karhunjuomalampile, kuhu olime algselt plaaninud.

Viimase päeva maiuspalaks jäi Isokuru kanjon. Sinna jõudmine tähendas laskumist mööda järske lume allolevaid treppe. Suusad käes, oli astmete leidmine paras töö. Minul viimasena kelguga laskudes oli juba palju lihtsam. Mõtlesin siiski hirmuga sellele, kui miskipärast oleks vaja neil treppidel ka kelguga tõusta…. Õnneks ei olnud, vähemalt mitte neil treppidel. Kuigi algul see üldse ei paistnud, jooksis kanjoni põhjas piisavalt lai laudtee, et seal ka suusatada ning kanjoni läbimine läks üsna ladusalt, vaid kelk hüppas mõne korra laudteelt maha, sinna, kus oli vööni lumi. Kanjoni lõpus keeras meie rada taas treppide suunas, kuid neid oli oma 3-4 korda vähem, kui kanjonisse laskudes, ning kenasti tõustavad. Viimased kilomeetrid Pyhä suunas läksid juba kindla teadmisega, et jõuame enne bussi ka kohvikus istuda.

Kui veel kaks päeva enne matka näitas termomeeter Lapis miinus paarkümmend ja kaks päeva hiljem juba miinus kolmkümmend, siis meie matkapäevade jooksul jäi temperatuur 0 ja -8 vahele. Selline kohtlemine eeldab üldjuhul tubli altkäemaksu, kuid seekord tasus selle meie eest keegi teine.

Lisalugu:

Sirvides üht varasemat postitust ja kõrvutades hiljutisi sündmusi, tegin järelduse, et enne sünnipäeva ja jõule ei tohiks hankida mõnda toredat raamatut autori autogrammiga. Siis juhtub see, et neid raamatuid tuleb veel. Nii nagu juhtus kevadel raamatuga „Islandil ei ole liblikaid“, juhtus nüüd Enn Kaubi raamatuga „Armulugu Antarktikaga“. Käisin raamatuesitlusel ja hankisin endale autori pühendusega eksemplari ning siis tõi jõuluvana neid veel 2 eksemplari. Seega, kes soovib raamatut endale soetada, andke märku.

Rubriigid: matkamine, raamat, Soome. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s