Sõit läbi elu

Selle kirjutise pühendan Nepalile ja meie giidile Gomba Sherpale. Selle riigi lihtsad ja sõbralikud inimesed ning kaunid mäed ja orud panevad juba enne äratulekut unistama järgmisest külaskäigust.

Seekordse Nepali reisi elamuseks kujunes sõit läbi elu. Eks sedasi ole varemgi sõidetud, aga just seekord panin seda eriti tähele, et tuhisesime oma bussiga otse läbi inimeste elude. Teed on Nepalis kitsad ja sageli on ka teeääred kitsad või olematud. Inimesed on majad ehitanud võimalikult tee lähedale ja enamasti kuristiku servale, mõnikord ka teisele poole, vastu nõlva.

Mõlemal juhul toimub kogu igapäevane elu just teepoolses maja küljes. Sõidad ja vaatad, kuidas kogu igapäevane elu kulgeb sinust poole meetri kaugusel, otse teisel pool bussiakent. Küll pestakse lapsi, küll pead, küll iseennast, küll pesu. Mõni vaatleb niisama, mõni läheb kooli, mõni lõikab juukseid, mõni teeb põllul tööd, mõni ootab bussi, mõni mängib sulgpalli, enamus peab poodi. Kus vähegi tihedamalt majad koos on kõigil ka maja all pood. Kui palju nendesse ostjaid jätkub ei ole teada, aga seejuures ei ole nepali inimesed ülemäära pealetükkivad kauplejad.

Seda kõige ehedamat elu saigi läbi bussiakna näha, sest matkapiirkonnas käib turiste palju ning eks kohalikudki elavad turistide rütmis ning kui alumised külad olid nii-öelda loomulikud külad, siis ülemine Kanjingi küla on viimase paarikümne aastaga tublisti kasvanud ja seda just majutust pakkuvate teemajade arvelt.

Süda tilkus verd, kui suure grupiga liikudes saime peatuda vaid suuremate külade suuremates teemajades. Hea meelega, oleks peatunud suuremate külade vahel olevates väikestes majapidamistes, et toetada ka neid, kellest enamik turiste mööda kõnnib.

Seda, et konkurents on kõva näitas seegi, et sel korral sain mitmes kohas väikesi kingitusi – veepudeleid, šokolaade, käevõrusid. Kuna kõndisime samas orus edasi-tagasi, siis tasus mind mõjutada, lootes, et ka tagasiteel peatume samas kohas. Kogu asjaajamise käigus suhtlesin köögiga üsna tihedalt ning ikka ja jälle pakuti ka mulle tassike teed või kohvi. Köök on teemajakese süda, kus on suur küttekolle ning kõik omad tegutsevad seal. Köögi kõrval või ka pisut eemal on söögisaal, kus on enamasti väike raudahi ning hulk turiste, algul külmetavaid, kuid õhtu edenedes üles soojenevaid. Kui ruum on ahjust ja inimestest juba päris soe, siis saadetakse turistid oma kütteta kambrikestesse magama ning suurtuppa asub magama pererahvas.

 Meie matk Langtangi orus kulges suuremate viperusteta ning pilte saab vaadata siit. Kuid linnulennult vaid paarkümmend kilomeetrit eemal järsul mäenõlval asub paik, kus 90-ndate alguses jäi halva ilma lõksu üks noor austraallane. Sitke meditsiinitudeng pidas ilma söögita vastu 43 päeva ööbides suure kivi all, kuhu lumi ei tuisanud. Siis kui ta usk hakkas murduma, ta viimaks päästeti helikopteriga üsna viimasel hetkel. Mul õnnestus paari päeva eest autopesulasse lõksu jääda, kuid sealt välja saamine võttis õnneks vähem aega.