Järjekordse kirjutise pühendan väikesele kuid üksmeelsele Alpide grupile. Väga muhe oli üle pika aja olla reisil reisijana (küll kaasgrupijuhi rollis, aga siiski reisijanaJ). Siin mõned nupukesed reisilt Zermatti ja ümberkaudsetesse mägedesse. Ronimisest ja alpinismist küll siinkohal ei pajata.
Pikale veninud pakkimine ja paaritunnine ööuni muutsid mu sedavõrd reipaks, et seljakott tundus mõnus kerge selga visata – ei olnud kahtlustki, et mahun Finnairi 23 kg pagasilimiidi sisse. Üllatus oli suur, kui lennujaama eelkaalumisel näitas kaal 27 kg, sest enamasti läheb üsna täpselt pihta. Eks tuli siis käsipagaseid seda enam täita, aga peale meid võeti.
Küsi ja sulle vastatakse. Zürichist Zermatti rongitades, tekkis meil ühe rongivahetuse ajal levinud diislihaisu ajel küsimus, et kas Šveitsis on hübriidrongid, sest lisak haisule oli taevas elektritraatidest triibuline. Ei ole hübriidrongid, sest mõni minut hiljem läks elekter ära ning kõik rongid seisid kümmekond minutit, ka meie rong, mis niigi oli oma paarkümmend minutit hilinenud. Meie 5- ja 10-minutilised rongivahetused enam ei toiminud, aga sõitsime siis järgmiste rongidega ning jõudsime ka viimasele Zermatti rongile. Sellest õppust võttes asusime tagasiteel tund aega varem rongile, mis väljumisega pisut viivitas, järgmine rong jäi umbes 50 minutit hiljaks ning tunnine varu oligi kiirelt tasatehtud. Kerge sörk ja jõudsime ka viimasele rongile. Ei usugi enam, et Šveitsis on õigeaegselt väljuvaid ronge.
Ilm oli selline sõbralik Eestist tulnule, pea iga päev tilgutas vähem või rohkem vihma, hea lihtne oli kohaneda, aga õigel ajal oli ta siiski üle. Selline jahe ilm ei seganud siiski karme kohalikke. Näiteks see roosa ujumismütsiga vana, kes peale paari sisse-väljakäimist asus rahulikult koguma kilomeetreid järves, mis asus üle 2000 m kõrgusel ning kus vesi vaevalt, et üle 10 kraadi ulatus.
Kohalikku kämpingut pidas endine mägigiid, kes kaks korda päevas tunnikeseks kohale vuras, kipsis jala ja elektrijalgrattaga. Tema karuse inglise keele ja punetava näo võis panna nii aastate pikkuse töö kui ka püsinapsi arvele. Meie erinevad ööbimised lõi ta kenasti kokku, tal oli isegi paberileht tema oma allkirjaga, mis kinnitas, et see kõik on makstud. Andsin talle paar päeva aega see leht ära kaotada, aga see tal ei õnnestunud, nii tunnistasin ausalt, et meil ei ole siiski koguarve makstud.
Temale assisteeris norralane Björn(nimi tuletatud rahvusest), kes kujunes meie peamiseks meelelahutajaks neil päevadel, kui olime all kämpingus. Björn harrastas reklaampildi alpinismi, s.t., et alpinistil ripub palju ilusaid vidinaid küljes. Ta sõitis hommikuti tõstukiga üles, ronis üksinda mõne lihtsa lumise tipu ja sõitis jälle alla tagasi. Aga mitte see ei olnud naljakas, vaid see 40 kilo varustust, mida ta endaga kaasas kandis, mitmed asjad värskelt poest soetatud ja mis peamine, tema poolt läbitud lumistel marsruutidel täiesti tarbetud. Aga tüdrukute hulgas oli tal minekut, isegi sedavõrd, et üks tüdruk plaanis endale kogu varustuse laenutada, et temaga koos mäe otsa ronida. Siinkohal pidasime endaga küll sisemonoloogi, et kas lasta täiskasvanud inimestel teha, mis nad tahavad, või siiski sekkuda. Meie nõuandeid järgides läks Björngi hiljem üles telkima ja jättis hulga nodi alla maha, kuidas läks tüdruku mäkke viimisega, seda ei teagi.
Kuigi tõstukiga on kiirem ja kulukam üles mäkke minna, siis teinekord on kasu ka jalaminekust. Ühel õhtul, kui olime lumepiiri lähedal laagrisse jäämas ja sobivat laagripaika otsisime, leidsin jõeorust üsnagi korraliku lumelaua, mis kunagi talvepoole kuskilt tõstukijaamast omasoodu sõitma läinud. Esialgu jätsin ta sinnapaika, kuid hiljem käisin sel järel ja tõin suveniiriks koju kaasa.
Sel aastal oli Zermatis veel suhteliselt rahulik, vaatamata sadadele pisikestele fotovarustuse all ägavatele jaapani pensionäridele, keda suveniiripoodides jaapani päritolu müüjad jaapani keeles tervitavad. Nimelt on Hõrnlihütte sel aastal remondiks ja juurdeehituseks suletud ning seega on mitteametlikult suletud ka Matterhorni tavarada, sest telkimine on ametlikult keelatud. Järgmisel suvel on Hörnlihütte pidulik taasavamine ning ühtlasi tähistatakse ka Matterhorni esmavallutamise 150. aastapäeva. Seega on oodata lisaks veel rohkematele jaapanlastele ka hulgaliselt ronijaid.
Mägedest juttu ei olnud, kuid mõne pildi peale need siiski jäid.
Värskelt sai pakitud nädala söök 17 ja nädala söök 15 inimesele ning ees ootab 3 nädalat pagendust Islandil. Talvel on hea suvesse igasugu asju planeerida. Kuid nüüd kui muhe Eesti suvi käes tundub mulle, et vastu tuleks võtta Eesti suve nautimise seadus, mis keelustaks kodanikul riigist lahkumise enam kui 3 nädalaks suvekuude kestel. Siis ei tekiks selliseid eksitusi nagu 7 eemal nädalat, mis muudavad suve liiga-liiga lühikeseks.
Samal ajal rabas ja rannas.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 