Äärmiselt põnev on piiluda võõrastesse maailmadesse. Selle kirjutise pühendan neile, kes aitasid mul viimaste päevade jooksul seda teha, nimelt sain piiluda sportlaste ja kirjanike maailma.
Sportlaste maailmast sain osa sedasi, et pidin kõik ise ka kaasa tegema ja nii mitu tundi. Õnneks mul vedas ning sattusin kaasa tegema seda põnevamat osa, ehk siis sooritust võistluse näol. Vaat, kui oleksin trenni ajal sattunud samasse maailma piiluma, siis ei oleks üldse nii põnev olnud. Pealegi ei olnud see lihtsalt võistlus, vaid Aidus toimunud Xdream. Tavainimese jaoks värskelt avatud maastikud paneksid iga inimese pisut kihama, geograafidest rääkimata. Meil oli neid naiskonnas peaaegu kolm, vast ka seepärast käis pidev emotsionaalne arutelu erinevatel maastikulistel teemadel, näiteks kas jahedaveelisest kanalist saab suurema naudingu seda ujudes ületades või ringi joostes, kas mitmekilomeetrine jooksuetapp muudab vaimu nõrgaks ja maastiku monotoonseks või laseb oma kestvuses tajuda sinusoidina üles-alla kiikuva maastiku lõputut korrapära, kas kanuu liigub kiiremini maal või vees (see oli ilmselt ka etapi võtmeküsimus), kas saarele on parem minna ujudes või joostes, kas Eestis saab ikka nii järskude nõlvadega mägesid olla, jne.
Selle arutluse juures ei pannudki tähele, kuidas kaheksa tundi mööda venisid või tuhisesid olenevalt alast. Kanuus tunnid veinisid, sest seekordne kanuuetapp oli naiskondadele sedavõrd ebasoodne, et soolise võrdõiguse volinikul oleks peaaegu põhjust sekkuda:). Kui statistika appi võtta saab asi selgemaks. Lõpetasime üldarvestuses enam-vähem tubli 20. kohaga. Kui aga vaadata alasid eraldi, siis meie kanuu koguaeg oli alles 42. Vee peal võime ju enam-vähem võrdselt tõmmata, sest loeb ka tehnika, kuid kuna seekord oli kõige kiirem võimalikult palju kanuud tassida, siis selleks meil jõudu nappis.
Foto: Hardi Murula
Aga statistikas on alati ka rõõmsamaid numbreid. Meie jalgrattasõidu koguaeg oli koguni 10. See ilmselt oligi selle etapi suurim rõõm – pöörase kiirusega kruusateede kohal hõljuda, nii et kummidki maad ei puudutanud. Järgemööda neelasime alla mees- ja segavõistkondi. Kui Mann tempotegijana õla kõrval paistma hakkas, võisid nad kõik veel loota, et mõni segavõistkond läheb mööda, aga kui siis veel teine ja kolmas naisterahvas mööda tuhises nii, et ei jõudnud tuuldegi võtta, võis natuke kehv tunne olla küll. Vabandust, ega me siis meelega!
Eks lõpuks läks spordiga mitteharjunul pea ikka natuke sassi, nii võtsin viimase lisaülesande korraldust sõna-sõnalt, mitte ei aimanud ära seda, mida korraldajad mõtlesid. Nimelt paluti lugeda kokku mitu senti on pildil, lugesingi. Korraldajad, aga mõtlesid selle napi sõnastuse all pildil olevate sentide summat mitte arvu. Aga lahenes seegi olukord ja tasuks koht poodiumil.
Kokkuvõttev video siit
Kirjanike maailma sain piiluda siis, kui toimus Tallinna Keskraamatukogu spontaanne pilootkatse üritusesarjale „Üks kirjanik kohtub ühe lugejaga“. See, kuidas ma sellesse katsesse sattusin on hoopis pikem lugu, mis väärib rääkimist. Eelmisel sügisel juhtusin lugema kirjanik K raamatut „Islandil ei ole liblikaid“. Raamat meeldis mulle väga, kuid olin parasjagu selles meeleolus, et kõik head raamatud ei mahu koju ning selleks raamatukogud ongi. Läks mööda kuid ning mõned nädalad tagasi pakkus üks kursaõde seda raamatut müüa. Oli aeg see endale soetada. Nädala eest toimus festival HeadRead, mille raames sattusin üsna äkitselt sama autori ettelugemisõhtule, mille järel oli mul pühendusega eksemplar. Aga ilmselt universum veel võnkus minu soovist see raamat endale saada, sest…
Ühel õhtul astus läbi sõbranna P, kes teatas, et soovis mulle ühe raamatu kinkida, kuid kuulis, et ma juba saan selle päev hiljem. Arvasin, et tegu on mõne väga spetsiifilise raamtuga, et müüjatel meeles kõik need vähesed eksemplarid, mis ostetakse. Ootasin põnevusega järgmist päeva. Astuski kontorisse vanem meesterahvas, kes tõi mulle kingituseks hoopis kirjanik K pühendusega raamatu „Islandil ei ole liblikaid“. Mõnda aega mõistatasin, et kuidas sai sõbranna P raamatupoes selle info kätte, et ma juba saan sellise raamatu. Ülesanne näis liiga keeruline oma jõududega lahendamiseks ning uurisin otseallikatest järgi. Loomulikult oli ühenduslüliks hoopis autor ise. Sest, kui nädala jooksul tuleb juba kolmas raamat pühendada Evelile, siis hakkab asi kahtlane tunduma küll. Esimesena küsisin pühendust ilmselt ma ise, teisena küsis matkakaaslane I, kellega olime Türgi matkal raamatust pikalt-laialt rääkinud ning kes kirjanikku tundes oli otsustanud, et kingib mulle selle raamatu. See järjekord võis ka teistpidi olla, mine sa tea, igatahes ei midagi kahtlast veel. Kui aga sõbranna P, hakkas oma elukaaslase õelt ehk siis kirjanik K pühendust küsima, läks juba paljuks. Igaks juhuks helistati matkakaaslane I ja küsiti, et millisele Evelile see raamat läheb. Ja vaat, nii ma jäingi ilma oma kolmandast pühendusega eksemplarist.
Kuna lugu oli üsnagi haruldane kokkusattumus, siis vääris see autoriga kohtumist. Õnneks sain kirjanike ellu piiluda sel ajal, kui nad kohvikus istuvad ning ideid ootavad, nii oli lihtne endalgi osaleda. Vaat, kui oleksin sattunud sel ajal kirjaniku ellu, kui käsil kirjutamine, proovi siis kaasa teha!
Igatahes, suhtuge alati kahtlusega kõigesse, mida loete, kuid ärge jätke häid lugusid uskumata!
Paik vihmaseks pärastlõunaks 