Selle kirjutise pühendan ajarattale, kes mu mitmeks kuuks katkematule sõidule viis, nii, et ei märganudki korraks maha hüpata, et paar sõna kirja panna, ning kõikidele nendele, kes aitasid seda ratast hoos hoida.
Kevad on käes, õigupoolest oli pool talve kevad käes. Suusamatkale praktiliselt ei saanudki, ühe kaua rihitud suusanädalavahetuse sai siiski viimase lumega ära teha, küll olid aga head tingimused uisutamiseks ning mõne korra merele ikka jõudsin. Kui jaanuaris sain läbi häda viimase sessiga ühele poole, siis veebruar kulus pika koolipraktika tegemiseks ning sellega sai ülikool nii kaugele, et jäänud on vaid magistritöö. Aga märtsis alanud tööelu on kooli küll nii kaugele pühkinud, et ei sel kevadel ega ka sügisel magistritööd veel valmimas ei ole. Ilmselt tekib uus motivatsioon mõne teelesattuva õpetaja ametikohaga seoses, hetkel küll ühtegi ei paista, aga ega teda ka ei väldiks, kui ta tuleks. Preagu käin hoopis kontoris tööl, esimest korda elus, mööndusena siiski vaid poole kohaga ja mõistliku vaba graafikuga, teisiti vist küll ei oskakski.
Kevadest veel seda huvitavat, et märtsis olid lumeta rabad laudkõvaks külmunud ning üsna mõnus ja omapärane oli jalutada igal pool, kus muidu ka räätsaga üsna keerukas on.
Aprill nõudis taas räätsa kasutamist nagu see rabas tavaline on. Näha oli ka esimesi rästikuid.
Huvitav oli ka Keila jõel tajuda seda, et tsivilisatsioonist eemaldumiseks ei olegi vaja sellest tegelikult väga kaugele minna, piisab kui olla sellest meeter või paar madalamal. Kolm päeva Keila jõel, eemaldumata kordagi jõest rohkem kui 50 meetrit, lõid just sellise omapärase tunde. Kui Kohila ja Kiisa vahel oli maju ja suvilaid jõe ääres üksjagu palju ning sai jõe poolt heita pilgu nende tagahoovidele, siis Metsanurmest kuni Keila-Joani paistavad jõele vaid väga üksikud majad ning tekib tunne, et ümberringi on täiesti asustamata kant. Muidugi, kui jõesängist välja ronida, oli maju ikka näha, kuid seda ei tarvitsenud kuigi tihti teha. Ning kui ei oleks olnud prügisaari, siis oleks võinud inimkonna päris ära unustada.
Peagi aga ootab ees Türgi lõunarannik ja sealne Lüükia tee matkarada.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 