Selle kirjutise pühendan vapratele matkajatele, kes taaskord kannatasid nurisemata ära kõik tehtud katsed:)
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma paari aasta eest mööda lõunapiiri kulgenud jalgrattamatkal märkasin Lilli kandis ühel infotahvlil seda südamekujulist järve. Nii avastasingi enda jaoks Parika järvede olemasolu. Mõte sinna matkama minna mõlkus kuklas kogu aeg, kuid nüüd otsides lumisematele tegevustele asendustegevust paisati see taas pinnale. Nädala jagu päevi proovisin seda küll oma peast ära ajada, sest juba esmasel vaatamisel oli selge, et ega sinna väga head kahepäevast matka ei õnnestugi planeerida. Mõte siiski ära ei läinud ning nii esitasin kutse matkale hoiatavas vormis ning palusin tungivalt koju jääda. Mõned ei võtnud siiski tarka nõu kuulda ja erinevate muudatustega kogunes meid viimaks täpselt 11.
Alustasime matka mööda Parika Väikejärve matkarada. Kilomeetri pärast jõudsimegi selle südamekujulise järve äärde, millest kõik algas.
http://media.paperblog.fr/i/215/2157604/parika-raba-cueillette-baies-L-1.jpeg
Talvisemal ajal nägi ta välja selline ning ümber järve jalutades oli ka ta kuju täiesti tajutav.
Tark matkaja oleks täisvarustuses koti siia maha jätnud, aga kes oskab ette tark olla, seda ollakse ikka tagantjärgi. Kõndisime veel pisut maad järveäärsel matkarajal ning siis keerasime raba peale, kus peagi ka räätsad alla panime.
Lõuna pool otsas on Parika raba üsna puuderohke, aga sekka oli ka pisut lagedamat ja laukaid ka. Kuskil oli kasemetsa viirg, kus vesi ulatus poolde säärde, lastes juba aimata, kui palju vett on viimastel nädalatel taevast tulnud.
Parika raba servadest on võetud erinevatel aegadel turvast, seega on seal turbavõtukraave, metsas oli kuivenduskraave ja oli ka ojasid, seega saime korduvalt midagi ületada. Lõuna tegime Parika järve äärses vaatetornis. Kuigi maantee on sealt vaid paarisaja meetri kaugusel, hämmastas kogu piirkond oma vaikusega, inimtegevuse hääli ei olnud praktiliselt kuulda.
Parika järv vaatlustornist Foto: Karin
Sõime rõõmsalt lõunat, teadmata, et siit matk alles algab. Edasi viis meid tore loomarada järvest väljuva Piduli ojani, mille kaldal oli omal ajal olnud järvevahi maja. Selle ületamiseks oli looduse poolt sätitud kaks oksalist kuuske, mida igaüks siis oma tehnikaga ületas, mõni oli isegi nii virk, et läks otsis pisut eemal veelgi mugavama silla
Üle Piduli oja. Foto:Karin
Teisel pool oja jõudsime kenale metsateele, mis pidi meid Parika külla viima. Peagi see küll kadus sedavõrd kinni kasvamise jälgedesse, et külla jõudsime pisut teisest kohast, lootes, et ei satu otse kurjade meeste tagahoovi. Nimelt olin Parika küla kohta uurides sattunud 90-ndate keskel seal toimepandud kolmikmõrvale, kust kurjategijad üsna lühikese karistusega pääsesid. Langeva lume ja hämarduvas õhtus kõndisime läbi küla, kus ei olnud kuulda rohkem kui üht haukuvat koera ega näha rohkem kui üht suurt ja pisut uudishimulikku veisekarja vanas karjamõisas.
Keerasime taas metsa ning tehes mõningaid korrektuure algses plaanis jäi kella nelja paiku veel viimane kilomeeter ööbimispaigaks valitud kolmandale lagendikule. Lagendike lugemine oli pimedas pisut raskendatud, nii tuli kindla peale minekuks teha pisut suurem tiir kuni kraavini ning siis kraavi mööda lagendikuni. Siht läks peagi väga vesiseks, seejärel kadus. Kraavini kulgesime rägametsas, kus lisaks oli kõikjal poole kummiku jagu vett.
Tavaline mets jaanuaris. Foto: Karin
Kraavi siiski leidsime ning ka kraavinurga, kust jäi lagendikule veel mõnisada meetrit. Aga eks oli juba tekkinud kahtlus, et kas sellisest metsast õnnestuks kuiva kohta leida. Saatsime luuraja lagendikku vaatama ning keetsime pisut teed aja- ja termosetäiteks. Lagendik oligi pigem vesine, nii läks käiku plaan, et ületame uuesti raba ning jääme raba teises servas laagrisse. Risti üle ei olnud ju rohkem kui 2, 5 kilomeetrit. Üks eesmärkidest – Parika Pühajärv – jäi nüüd küll nägemata, aga mis teha. Möödusime küll üsna lähedalt, aga kahvatu kuuvalgus ei olnud veel piisavalt ahvatlev, et otsimispõikeid teha. Aja möödudes jõudsime raba teise serva, kus alustuseks ületasime esimese kraavi ning siis läks mets taas vesiseks. Pioneerid ees juba hoiatasid, et mets on väga märg ning tõenäoliselt meil Parika oja ületada ei õnnestu, kuid inimesed nõudsid põnevust ja veendumist, et tõesti ei saa. Niisiis hakkasimegi järvest oja otsima nagu Roland seda nimetas. Leidsime – oja oli oma 5 meetrit lai, servades vähemalt puusani sügav, kallastel metsa all poolde säärde. Paistis küll üle oja ulatuvaid tüvesid, mõni vee all, mõni väga peenike, vees kahlates mööda ojakallast liikudes leidsin ka ühe paraja palgi, mida oleks kahe kõva ja pika toki abil ületada andnud, aga esiteks oleks vesisest metsast olnud selliseid tokke keeruline leida, pealegi hindasin ma tokkide abil kuivalt ülejõudvate protsendi umbes 50 peale, mida peeti liiga madalaks, seega tuli teha veel üks plaan. Läksime pisut tagasi raba peale ning liikusime veel 2,5 km lõunasse, et jõuda Parika Väikejärve äärde, kus me hommikul juba olime. Kaunis kuuvalgus, kübetav lumi, mahe tuuletu ilm, mõned kommid ja mandariinid aitasid ka sellest viimasest pikast 2,5 km üle ning kella 10 paiku, ca 10 tundi hiljem olimegi tagasi seal, kust hommikul möödusime. Kell 11 istusime öhtusöögi lauas ning vastupidiselt tavapärasele sel korral lauluks ei läinud. Eks mõjus see, et eelmine öö oli nii mõnelgi napiks jäänud, samuti ei hakanud turbasel pinnasel ja keelualal lõket tegema. Magamata ja lõkketa näis telk see kõige kutsuvam koht ning sellist matkahommikut, kus laager põõnab poole kümneni, ei mäletagi enam.
Nii palju liikusid hommikul kõik, et järvele täisring peale jalutada, kuidas on seisud täna, selle kohta andmed puuduvad.
Matkaja kommentaar: matk vastas ootustele:)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 
