Selle kirjutise pühendan suurpärasele Korsika grupile, kes selle reisi vägagi meeldivaks tegi ning inimesele, kes aitas ettevalmistamise ajal mu kahtlusi kahelda.
Woody Alleni värskes filmis Kurb Jasmiin kõlab nii umbes 5. minutil lause, et Korsika oli igav ja Sardiinias oli palju huvitavam. Tavavaatajale tähelepandamatu alltekst ajas meid vaid mõni päev pärast Korsika reisi kõva häälega naerma, sest Korsikal ei olnud kindlasti mitte igav.
Igav ei olnud juba enne reisi, sest mida lähemale reis jõudis, seda enam tundus mulle võimatu ülesandena minna Euroopa raskeimale matkarajale grupi inimestega, keda ma üldse ei tunne, nende kogemusest rääkimata. Oleks ma siis teadnud, kui raske selle raja I pool tegelikult on, oleks ma ilmselt liiga palju kartnud.
Teine suur dilemma oli söögiga, et kuidas leida optimaalne tasakaal ärasöödava toidu koguse ja 10 päevaks vajamineva toidu kaalu vahel. Süüa on vaja palju, aga tassida nii palju ei jaksa. Seega sai piir sinna “enam-vähem kõht täis” tunde juurde, kuid seegi tekitas meile ca 35+ kg toitu, mis tuli lisaks telkidele ja matkaköögile kottidesse paigutada. Inimesed õnnestus mul igatahes ära ehmatada sel varahommikul, kui meie reis algas. Kõigile näis, et sööki on ilmselgelt liiga palju(reisi lõpuks jäi alles üks pakk kiselli ja pisut suhkrut pudeli põhja).
Enne matka jõudsime tutvuda Prantsusmaa ühistranspordi eripäradega, mis tekitas teatud ettevaatlikkuse ja usaldamatuse selle laitmatult toimiva süsteemi vastu. Eks igal pool juhtub, et mõni buss läheb katki ning paarikümne minuti pärast tuleb nii ehk nii juba järgmine – sedasi läks meil lennujaamas. Aga kui järgmisel hommikul, mil laevale minek sai varase hommiku tõttu pisut liiga täpselt ajastatud, tekkis trammiliikluses 20-minutiline seisak, siis hakkas küll tunduma, et ebaõnnejumalale ei ole piisavalt ohvreid toodud. Rääkimata sellest, et ka laev väljus 10 minutit varem – nüüd tean, et ta pidavat sageli nii tegema, kuigi järgmisel kahel korral jäi ta väljumisega pigem hiljaks. Samuti tundus kõhe oodata rongi platvormil, kuhu me üheksakesi seismagi ei mahtunud. Kahtlust lisas asjaolu, et hommikusel tutvumiskäigul küsisin sadakond meetrit eemal platseerunud kohalikult politseinikult, et kust teil siin see raudteejaam on ning alles minu suunavate ja teatud vastust ootavate küsimuste abil jõudsime sinnamaale, et eks ta siin kuskil peaks olema. Aga rong tuli ja peatus, kui me selleks märku andsime. Pealegi oli käänuline rongisõit mööda Korsika mägesid päris tore elamus.
Calenzana külas, ühe kohaliku lapse ristsete laulude taustal veetsime viimased hõlpelutunnid, sest järgmisel varahommikul algas matk, mis juba esimesel päeval ähvardas 1300 tõusumeetriga, kuid mille jooksul jäid laulud kõlama ka kõige raskematel hetkedel, sest mõned lauljad pundis, kel peas lõputu lauluvaramu, avaldavad väga kõlavat mõju.
Esimesel päeval ei tulnudki tegelikult 1300 meetrit tõusta, hoopis 1500 ning aega kulus ka pakutud 7 tunni asemel 10. Aga eks need ajad ole rohkem kerges varustuses matkajate järgi seatud. Pealegi algasid peale lõunaeinet kaljud, mis kotiga ja veel harjumata kätele-jalgadele parasjagu keerulised ja aeganõudvad olid. Etteruttavalt olgu öeldud, et harjumus ja osavus ning ka füüsiline vorm tulid päevadega kiiresti, ühtlasi kergenes kott. Kaval toidujaotus plaan 1. ja 10. päev ühes kotis, 2. ja 9. koos jne hakkas lagunema juba esimestel päevadel, sest mõned kotid armastasid rohkem kanda ning teised kotid armastasid esimesi rõõmsaks teha ning nii need ajad muudkui rändasid, nii et präänikutel puru taga.
Kuigi esimesele päevale, mille kuulutasin eelnevalt matka kõige raskemaks, järgnes veelgi pikem ja kaljusem ja pimedas lõppenud päev ja veel üks ning lihased muutusid valusks, õlad läksid villi, hirm tuli peale, kott oli raske, päeval kogunenud adrenaliin ei lasknud ka öödel märkamisi mööda libiseda, hommikusöögiks oli vaid puder – võta või jäta ning kindlasti veel sada häda, siis vaatamata sellele kõigele, oli meil algusest peale väga tore. Liikumistempod ja grupid loksusid kiirelt paika, samuti matkahuumor ja vabatahtlikkuse alusel toiminud ühiskondlik töö. Varem või hiljem, leidis igaüks oma suhkrutüki ja iva ehk siis rõõmu ja põhjuse selle karmi tegevuse õigustamiseks.
Esimesel puhkepäeval, kui vaid mõnel üksikul jäi Korsika kõrgeim tipp napilt võtmata (soovitus: lugege seda, mis kirjas ning ärge mõelge ise juurde seda, mida kirjas ei ole), oli aega mõelda ja mõtiskleda ning tekkis kahtlus, et kui me kõik oleme 10 päeva tsivilisatsioonist kõrgemal, siis kas me üldse enam alla tagasi tahame. Seega tuli mõned me hulgast allmaailma luurele saata, et ka sealsed ahvatlused uuesti meelde tuletada ning järgmiste uudistega nad juba järgmisel päeval naasesidki – tsivilisatsioon on alles ja ootab meid, tahame või ei taha.
Samal ajal rühkisime meie läbi järskude kaljuseintega Cirque de la Solitude´i(Üksinduse tsirkus). Nimes võis märgata teatud irooniat, kui sulle arvukad inimesed kuklasse hingasid ning kive alla pudistasid. Kuid peale lõunapausi, kui kõik tõtlikud olid juba jõudnud sihtpunktidesse, vääris tsirkus täielikult oma nime. Mitte kedagi, vaid üksikud mägihakid ühel pool kaljut ja rongad teisel pool oma häälitsustega kaja katsetamas, muidu täielik vaikus.
Edasi läks maastik metsasemaks ja rada rajasemaks. Kotid olid kerged, grupp jälle koos. Naer ja laul ei kadunud huulilt ka siis, kui meid esimesed 7 päeva saatnud päike ära kadus. Vihma ning eesootavate kaljude tõttu veetsime matka juurde käiva telgipäeva ning järgmisel päeval pärast kahtlusi siiski üles minnes, saime ka ühe tõelise udupäeva. Viimasel päeval säras taaskord päike ning esimest korda oli meeleolu pisut nukker, sest midagi väga toredat sai selleks korraks läbi.
Kui veel märksõnadega lisada mõned emotsioone tekitanud olevused ja olukorrad, siis oleks loetelu pikk, aga mõned: läbi telgi ühe naisterahva kätt hammustanud rebane, Korsika männid ja kõik teised väärikad ja võimsad puud, merest tõusev päike hommikuse supluse ajal, oranzh nahkjopp, eestikeelne külma õlu silt kasepuul, lõbusad telgikaaslased ja naabertelgi omad, mõnus kaljuronimine, grupi rahulolu, kerge eksimine, teine eesti grupp rajal, üks leid, lõunane puder jne jne
Tegin ka mõned pildid, kuigi mahti oli vähe ja inimesi nägin enamasti seljatagant või õhtul. Nii sattusid pildile ehk rohkem maastik ja kaljud.
Aga järgmisel korral kirjutan, kuidas mul kooli(de)s läheb.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 