Pühendan selle kirjutise leidjatele, erinevatele, et nad vastavalt olukorrale ikka tagastaksid või edastaksid leitud aarded.
Kaunist sügist ja rahulikku merd ära kasutades sattusin hiljuti Mohnile. Tundus, et taoline väike merereis on paras Saaremaalt leitud pudelkirjapurjeka uuesti veele saatmiseks. Lisasin algsele kirjale oma kirja ning õhinas ei mõelnud kordagi, et lisaks ka telefoninumbri või muu kontakti. Alles Mohnil tuli see meelde, kuid siis oli purjekas juba lahti lastud. Tagasiteel nägin purjekat uuesti, ta ei olnud veel kuigi kaugele triivinud, kui ühtegi kirjutusvahendit ei olnud käepärast. Hankisin kaldal endale pastaka ja sõitsin uuesti teda otsima, kuid siis ei olnud teda enam kuskil näha, kas oli tõusnud tuul teda ära kandma hakanud või juba leidus leidja, ei teagi. Nüüd ei ole muud, kui oodata kuni ta pikema või lühema aja ja ringiga taas mu teele satub.
Mohni oli maastikuliselt jälle midagi uut, sealne liivik näeb välja hoopis teisiti kui näiteks Prangli liivikud või Hiiumaa Kaibaldi nõmm. Mohnil võib näha meie looduses üsna haruldast kukemarjanõmme, kasvab seal huvitavate ümmarguste laikudena. Mõned pildid majakast, maastikust ja kohalikest loomadest.
Seljataga on ka esimene päev Pranglil, mis tekitas palju haridusfilosoofilisi küsimusi, mille üle olen küll mõtisklenud, aga millele vastuseid veel ei tea või ei ole vastusest midagi tolku, sest süsteem valitseb. Kuna olen igasuguses tegevuses üsna aeglane, siis lisaks nädalast näpistatule pühendasin tundide ettevalmistamisele ka päikselise pühapäeva, veesõidukid kuuldavalt rahutud, meri kuuldamatult rahulik. Järgmisel päeval andsin aga vaid pooled plaanitud tundidest, sest üks klass oli haige ja teine pidas paremaks tunni ajal elulisemate asjadega tegeleda kui geograafia teooria. Kooli argipäev:)
Paik vihmaseks pärastlõunaks 