Selle kirjutise pühendan Mannile ja Sirlile, kes mu viimaste kilomeetrite pahura ja väsinud oleku vapralt ära kannatasid. Tänud toreda ja põneva võistlue eest!
Tänavu paistab selline saarte aasta olevat. Mitte ainult koduste Hobulaiu, Prangli, Hiiumaa, Saaremaa ja Abruka tõttu, mida sel aastal külastama juhtusin. Ka välisreisid on olnud saartega seotud – Olhoni saar Baikalil, Assoori saared ning peagi ootab ees Korsika. Lisaks sellele sain Pico saarel olles kõne Pranglilt ning eile osalesin sealse põhikooli pidulikul avaaktusel ning järgmisest esmaspäevast annan seal geograafiatunde. Väga mõnus kodune õhkkond, et õpetaja tööga algust teha.
Enne kooli algust toimus Xdreami viimane etapp, mis pidi otsustama seni veel lahtise hooaja parima naiskondade arvestuses. Nii põnevat ja ka rasket võistlust lähiajast ei mäletagi. Korraldajate poolt oli seekord rohkelt ratast ning mõned vastuolulised instruktsioonid, mis paljudes kõhklusi tekitasid. Kohe alguses tegime väikese vea, aga seda mõnusam oli orienteerumisvabal kanuuetapil teistele naiskondadele järgi jõuda. Et võistlus kohe alguses liiga igavaks ei läheks kahtlesime kanuupunktide läbisime järel ühe rattapunkti võtmisega üsna kaua, jõudsime punktis peaaegu ära käia(joostes) ning kanuu sügavas vees ümber keerata, enne kui lõplikult otsustasime, et igaks juhuks seda ikkagi ei võta sel hetkel (tegelikult ikka oleks võinud). Sellega lasime teised naiskonna oma paarkümmend minutit eest ära ning hakkasime vaikselt oma asja ajama.
Intensiivne kaardilugemine
Imelikul kombel ilmusid teised naiskonnad varsti jälle pilti ning peagi õnnestus kolmandast naiskonnast lõplikult mööduda, kuid oma peamiste konkurentidega ragistasime lõpuni kord üks, kord teine ees. Lisaülesandesse minekuga tegime veel kaks apsakat, sest võtsime ühe punkti, mille oleks võinud võtta ka pärast, ning lasime konkurendid taas mööda. Samuti vurasime vahetult enne lisaülesannet mööda ühest meeskonnast, ometi õnnestus mul seiklusrajale minnes jokutada sedavõrd, et selle tiimi meesterahvas sai must taas ette. Anniki oli seiklusrajale minnes otse minu ees, ainult see kohmakas meesterahvas meie vahel. Kuna igale atraktsioonile lastakse korraga vaid üks, siis venis vahe minu ja Anniki vahel järjest pikemaks. Üritasin küll meesterahvaga kaubale saada, et ta mu platvormil mööda laseks, et kiiresti omateed minna, kuid seda ta mehelik uhkus muidugi ei lubanud.
Seiklusrajal
Aga peagi kohtusime konkurentidega taas ning kuna oli valikorienteerumine, siis oli 8-tunnise võistluse lõpu osas hetki, mil isegi enam ei teadnud, kas vastased on meie ees või taga. Seega tuli kogu aeg pingutada. Alles paarkümmend minutit enne lõppu, kui me roosasid särke jälle uskumatult lähedal nägime, hakkas kuskil koitma, et nad jätavad ehk mõne punkti võtmata, et kontrollaega jõuda. Samas, kui teine naiskond on sinu kõrval, siis võistled ikka reaalses olukorras, ei mõtle, et matemaatiliselt on nad sinust tagapool. Kui nemad enne Kambjasse jõudmist kahe viimase punkti võtmiseks paremale ei keeranud, siis lõppes meil konkurents nendega ning algas võitlus kontrollaja, tahtejõu ja paanilise otsustusvõimetusega. Kella meil ei olnud, minul enam ka jõudu mitte, eriti just tahtejõudu, suutsime vaid ärevalt ja pidevalt arutleda, kas üritada kõik punktid ära võtta või mitte. Suurte kahtluste, kõhkluste ja arutluste järel võtsime siiski kõik punktid ning olenevalt sellest, kuidas korraldajad lõpuks otsustavad kontrollaja kinni minemise koha suhtes, me kas jõudsime või siis ei jõudnud kontrollaega(43 sek hilinemist). Meie arusaamise järgi jõudsime, kuid korraldajate otsust alles ootame, sest võistlustulemused on senini välja panemata. Korraldajatel on ilmselt rohkelt selgitamist ebaselgete sõnastuste ja mitte töötanud arvutisüsteemi tõttu. Koht naiskondade seas on siiski kindel, muutuda saab vaid üldarvestuse koht ning sellest tulenev punktisumma.
Fotod: Martti Mikk https://plus.google.com/photos/114085585427339915277/albums/5918629129426869601?banner=pwa
Paik vihmaseks pärastlõunaks 