Lund sajab, talv kestab, sess on peaaegu läbi ja Xdream on seljataga. Seekordse kirjutise pühendan mõnusa pühapäevase jalutuskäigu toredatele kaaslastele – Viivile ja Mannile.
Eksamid on seljataga, tulemuste ootamine kestab. Veel on vaja ühe arvestusega vaeva näha ning siis olen I semestriga edukalt hakkama saanud. Sellel semestril õppisin eelkõige kui oluline on tagaside tehtud töödele. Õppisin seda kahel viisil. Ühelt poolt andsin eelmise aasta kogemusest õppides oma Luua tudengitele üsna põhjalikud kodutööde kommentaarid, mille üle olid nad üsna üllatunud, sest nii ei pidavat sageli juhtuma. Teiselt poolt sain omal nahal tunda, mis “rõõm” on tagasi saada hulgaliselt kodutöösid, millele on ainsa kommentaarina kirjutatud arvestatud. Rohkem oli ikka viimaseid, kui neid, kus oli mõni kommentaar ka lisatud. Ma oleks hea meelega neid vähem vorpinud, aga see-eest saanud pisut põhjalikuma tagasiside. Kõige nukram selle asja juures on, et needsamad õppejõud ja kodutööd räägivad tagasiside olulisusest. Saa sa ilma asjadest sedasi aru.
Xdreamile eelneval päeval juhtusin käima Pariisis. Väga tore väike koht suusaradade ja kohaliku kõrtsitoaga. Sealne õhkkond tekitas mõtte korraldada järgmisel talvel seal suusatamise õpituba, mitte neile, keda on haaranud tippmassispordi palavik ning kes käivad Sparta või mõnes muus trennis, ei hoopis ühele üsna tähelepanuta jäänud grupile ehk siis pühapäeva- ja matkasuusatajale, et õppida paar nõksu, kuidas laskumisel pisut aeglasemalt saaks ning kuidas ümber puu sõita. Loodetavasti ei lähe plaan suvega meelest!
Samal ajal käis ka üle Eesti huvitav külmalaine. Kui päeval oli Pariisis -13 kraadi, siis kella 18 paiku oli -22 kraadi ja järgmisel hommikul vaid -9. Huvitav, kuidas see saabunud soe ilma tuuleta nii kiiresti liikus?
Igatahes sobiski parajalt mahe talveilm Xdreamiks oluliselt paremini. Kõlab uskumatult, kuid stardinimekirjas oli tavapärase 5-6 asemel 16 naiskonda. Eesti riik ja ka ala harrastajate hulk on sedavõrd väike, et enam-vähem kõik on kõigile teada ning kohtade ennustamine teab, mis keeruline ei ole. Loomulikult on tegu seiklusspordiga, kus ei tea kunagi ette ning juhtub seda ja teist. Kuid ausalt öeldes oli sel korral vast kõige vähem seikluslik Xdream ning ootamatusi ei juhtunud. Enne võistlust aimatud naiskondade paremusjärjestus osutuski õigeks. Stardi eel vestlesime tulevaste võitjatega ning tõdesime, kui veider see naiskondade tekkimine on. Võitjate Kirti ja meilt Viivi on kordi ja kordi võistelnud koos Saue Tammede eest, Eleri ja Mann teevad igapäevaselt koos trenni ning selliste paaridena minnakse ka koos järgmisele võistlusele. Merikesel ja minul on seljataga palju ühiseid trenne ja indiacavõistlusi ülikoolipäevilt. Väga sõbralik konkurents, ei mingit õelutsemist:) Meeste poole peal on see asi ilmselt teisiti – pisut karmim ja tõsisem ehk.
Raja planeeringu valimisel on peamine otsus, kas ühtepidi ring või teistpidi. Valisime vastupidise suuna enamikele tugevatele võistkondadele ning kulgesime suures teadmatuses ning kohati ka lumme rada ajades mõnusalt oma tempos. Alumises otsas tulid järgemööda vastu tugevamad mees- ja segavõistkonnad, kuid oma konkurente ei kohanud ja nii säilis teadmatus lõpuni. Algul meie Viiviga mõnulesime ja Mann kannatas ning siis ühel hetkel läks kõik teistpidi, Mann oli ees ja meie kannatasime:) Õnneks oli seekord lihtne maastik, ei tõuse ega rabasid ning lõpp tuli piisavalt kiiresti, et lõpuni vastu pidada. Kuigi tiirutasime ka Äntu järvede ümber, siis talvel nende võlu mõjule ei pääsenud. Huvitav koht oli politseiautode surnuaed või midagi taolist, igatahes oli neid seal lume all puhkamas terve hulk. Mõni oli siiski ka tee peal, küll katusele keeratud, küll külje peal. Rajal oli võimalik vaadata ka hüljest, aga selle tähise leidsin kaardilt alles kodus, nii jäi hüljes nägemata. Aga mõnus võistlus siiski, vaadake ise siit
//
//
// 
Paik vihmaseks pärastlõunaks 