Selle kirjutise pühendan uuele aastale, verstapostile, millest möödudes peab iga kord järjekindlalt proovima tublimaks hakata:)
Maja taga mäsleb meri ning ega ta isegi ei tea, kas toob juba kevadet või siiski külma ja kahtlevad ka jäätaldrikud, et kas sulada või uuesti kokku kleepuda.
Ega ma seal õues nii väga palju ei ole, õpin hoopis eksamiteks. See ei tähenda enamasti nina raamatus olemist, vaid pigem sisekõnet ja heitlusi. Proovin asjadest aru saada, mõista, miks ma seda õpin, kui mõni ülesanne on vastumeelne ja näib kasutu, siis käib hirmus vaidlemine, et kas teen ikka korralikult või teen kuidagi ära. Lihtsam on siis kui tegemist nõudev ülesanne meeldib, kuid siis on jälle oht liialt kaugele ära kanduda.
Aeg-ajalt ikka käin jäärõõme nautimas ehk üritan joostes peagi tulevaks Winter xdreamiks valmistuda. Kuna meil on muude tugevate naiskondade hulgas pea Eesti orienteerumiskoondis vastas, siis ega me võitma ei lähe, pigem suve hooajaks treenima ja kokku harjutama. Aitäh Sandberg Reisidele, kes meie eelmise aasta ebaõnne naiskonda ka sel hooajal lahkelt toetab.
Mõnikord on keeruline välja minna, sest tundub, et joostes läheb palju aega kaduma. Eile võtsin, aga kaasa E. Enno luuletuse Ränduri õhtulaul ning õppisin selle pähe. Jooksmine läks üsna märkamatult ja põnevalt. Õppimine on olemise viis nagu väidab teisipäeval toimuva järgmise eksami konspekt. Ilusasti öeldud!
Siinkohal üks luuletuse salmidest:
Ju lapsena teesid armastas meel, ju lapsena kuulda tee juttu – ju lapsena kõndi armastas meel, oma laulu nii laulda hallil teel, kui polekski ilmas ruttu//
//
//
Paik vihmaseks pärastlõunaks 