Ei ole külm mind ära võtnud. Ootamatult saabunud tali lubas hoopis jätkata traditsiooni, et endiste Luua tudengitega matkale minnes on ikka lumi maas, olgu siis suusa-, paadi- või sügismatk. Selle loo pühendangi Libahundi matka grupile. Tore on matkata nii, et algus- ja lõpp-punkti vahele jääb palju seiklust ja hulk avastamist koos rõõmsameelse grupiga, ei mingeid virinaid ega kaebusi, kuigi läbisime ka üsna keerukaid maastikke.
Matkast jäid meelde erakordselt veerohked rabad, kiirelt muutuv valgus, sage Eesti-Läti piiri ületamine, koprariigile koperdamine ja kopratammi kasutamine sillana, lauluõhtu lõkke ääres, öises täiskuuvalguses toretsenud Rongu raba, hommkune uduloor, rabasaarelt leitud paarikümne meetri pikkune, ei kuskilt alanud ja ümmargusse auku kadunud kärestikuline oja, eelõhtul mängitud Libahundi ja Eesti mäng, mis oma hilise lõpuga, järgmise matkapäeva pisut raskemaks tegid. Aga pildid räägivad ehk paremini: https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/LibahundiMatk?authkey=Gv1sRgCP-Hj-KJ1LynMg
Viimasest kirjutisest tänaseni juhtusin veel Gruusias käima. Sedakorda mitte küll matkareisil, vaid pigem kultuurireisil. Meile sattusid väga huvitavad giid ja bussijuht – esimene abhaasia põgenikust grusiinlanna, äärmiselt lahke, kena ja nakatavalt kõlava naeruga, intelligentne inimene, kes juba paarkümmend aastat ootab koju tagasi pääsemist; ning igavesest torisejast lahke südamega vana kooli bussijuht, kelle sõna maksis üle Gruusia:). Samuti oli põnev poliitiline olukord, kuhu sattusime. Grusiinid paistsid valimistulemustega rahul olevat ja täis uut lootust. Kuigi ühel meelel, õnnestus giidil ja bussijuhil just poliitikast rääkides ka tuliselt riidu minna, et siis mõne aja pärast taas leppida. Samuti räägiti praegusest presidendist selliseid kuulujutte, et kuidagi ei suutnud uskuma jääda. Mõne pildiga Gruusiast:
https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/GruusiaSugis?authkey=Gv1sRgCKadtJH5kJSn9AE
Muul ajal on tulnud kibedasti ülikoolis käia, vehkida kodutöid teha ning vähemalt kord nädalas koolis käia. Nimelt on täiesti uue praktika raames meil võimalus kord nädalas koolis käia. Mulle sattus Viimsi kool – vaieldamatult Eesti suurim kool oma 1600 õpilasega ja kauni uue koolimajaga. Suure hulga edukaks toimimiseks on vaja väga head juhtimist ja organiseerimist ning see on seal väga hästi õnnestunud. Ainuüksi kooli tugistruktuuri ja -ametite kirjeldamiseks kuluks hulk ridu. Ühel hommikul rattaga kooli vurades tabas mind äratundmishetk, et mida õpetaja amet tegelikult tähendab. Nimelt oli kiiver maha ununenud ja rattaraamil oli sinna suvisest jalgrattamatkast jäänud õllepudelisilt. Pidevalt eeskujuks olemine on õpetaja ameti varjatud keeruline külg:)
Taas olin Luual õppejõuks. Huvitav on eelneval aastal saadud kogemuse alusel oma aine ümber mängida, et parem ja huvitavam saaks. Kuid usun, et pärast selle aasta õppetööd, märkasin veelgi rohkem puudujääke, mida kindlasti pean parandama. Meeldiv oli pidada loengut inimestele, kellega vahetult enne matkasime ja telkisime. Mitmed ebamugavuspiirid olid seljataha jäetud.
Nüüd aga maadlen pisut veel kooliga ning nädala pärast ootab Nepaal.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 