Vennasvabariigid Tadžikistan ja Usbekistan

Selle kirjutise pühendan toredale grupile, kes selle reisi meeldivaks mälestuseks meisterdas. Tänud ka venelastest matkagiididele ja teistele kohalikele giididele, samuti meie kokale ja eesliajajatele

Enne reisi unustasin raamatukogust võtta L. Meri raamatu “Kobrade ja karakurtide jälgedes”, seda mõnusam oli teost nüüd hiljem lugeda. Kuigi ka 1959. aasta kohta oli Meri sulest ootamatult palju ridasid sotsialismi kiituseks, sai selle siiski läbi filtri lasta ning lugeda muhedat reisjuttu, milles oli palju tuttavat. Lisaks veel suurepärased joonistused.

Meie reis Kesk-Aasiasse algas päevaga Peterburis. Varasemad läbituiskamised sellest kurikuulsast linnast olid tekitanud soovi sinna kunagi turistina minna, kuid seekordne pikk jalutuskäik jahutas seda soovi tublisti – Peterburi on liiga suurtes mõõtmetes, kõik on pisut liiga lai, liiga suur, liiga uhke, liiga rikkalik… Kui siis tasub tulla külastama mõnda arvukatest muuseumitest.

Peterburi lennujaamas hakkasime omandama trügimiskunsti à la Kesk-Aasia. Kiirelt sai selgeks, et järjekord ei ole harjumuspärane lineaarne või piletiautomaadi hajus, vaid pigem poolümar külgedelt kasvav ja pea mitte kuskilt kahanev moodustis, milles oli oluline seista võimalikult tihedalt. Hiljem täiustus grupisisene koostöö ning ringkaitse tehnika abil saime seista mõistliku suurusega isiklikus ruumis. Seljatagant peale pressivate kohalike vastu aitas, kui korraks nende peale toetasid.

Peterburi lennujaama käsitööosakond tegi meie passidest nutitelefoniga pildid, juhuks kui oleks selgunud, et me paberid siiski ei olnud korras.  Enne registreerimist sai osta 8 euroga pool liitrit õlut, pärast 6 euroga pool liitrit Vana Tallinnat. Janu oli kahjuks enne.

Dušanbes ajasime piiril üles oma kabinetis maganud tähtsa mehe, kes väljastas meile Tadžiki viisa. Selle protsessi jooksul sai ka selgeks, mis  rollis on naisterahvas siinsetes riikides. Läksin viisale järgi üksi, teised jäid ootama. Ametnik palus näha nimekirja esimest, meie ainukest meesterahvast. Arvasin, et ta soovib ükshaaval kõiki näha, kuid ei, meesterahvast pidas ta piisavalt usaldusväärseks, et paberileht viisaga üle anda.

Mõnusa võidu saime ka passi järjekorras. Vaatamata osavale ringkaitsele õnnestus ühel masuurikul end meie grupi keskele libistada. Kuna me olime grupiviisaga, siis pidi vaene poiss juba passilauast tagasi pöörduma, sest ametnik teda grupi vahele ei lasknud. Kui kõik olime piirist üle, tuli viisaga taas minna magava ametniku juurde. Seda tegi üks noorem piiriametnik, kuid temal ei õnnestunud enam vana üles ajada ja siis löödi käega.

Öisest Dušanbest algas pikk sõit Fani mägedesse. Tee peal jäid silma sagedased korravalvurid, kes praktiliselt kõik möödujad peatuma viipasid, aovalguses maanteed pühkinud naisterahvad, bensiinisabad, kuid veelgi rohkem oli silmis uni, mis sai sagedaste teeaukude tõttu üsna võbelev. Kehvas seisukorras tee ei tähendanud, et see ei võiks täiesti ametlikult tasuline olla. Huvitav, kas eeslil ratsutanud kohalik oleks klassifitseerinud sõidukiks, aga vankriga eesel?

Järgmisel päeval alustasime Artutši mägikülast oma matka. Esimene tõus oli sedavõrd lühikene, et laagripaigast jätkasime üksmeelselt tõusu oru vastasnõlval, sest päev oli alles noor, kuigi kuum.  Saime teada, et igal ennelõunal ootab meid mõnus hetk, mil giidi seljakotist ilmub välja magus ja mahlane melon või arbuus ning koored võis jätta otse keset teerada, sest järgmisele mööduvale eeslile oli see suurepärane suutäis. Plaanisime veel üksjagu edasi matkata, kuid juba veerand tundi hiljem, paluti meid karjuseperre teed jooma. Sellist võimalust ei saanud käest lasta ning kohe selgus, et lisaks teele kaetakse ka laud. Leiba, airaani, juustu, küpsist, kommi ning muidugi teed. Ema ja vanaemaga oli seal näha neli last. 11-12 aastane perepoeg oli siis see, kes külalistega suhtles (ega nad vene ega inglise keelt ei osanud ega meie tadžiki keelt rohkem kui mõne üksiku sõna), sest ta oli majapidamises vanim meeshing. Teda ennastki pani see aeg-ajalt muhelema, aga siiski suutis ta üsna usutavalt täita peremehe rolli. Teepiaalid ulatati enne meessoost külalistele ja alles seejärel naisterahvastele. Huvitava kogemuse eest jätsime tänutäheks oma kalakonservi – kurgi-tomati – küpsise lõuna.

Esimene õhtu ja öö lubasid vaid kergelt aimata, mis häält teevad eeslid. Kuid teisest pärastlõunast alates sai see matka lahutamatuks osaks – eesli hääl – , sest olid nii omad kui ka naabergruppide eeslid, seega juba tublisti üle kümne looma. Eesli hääl on lõputult varieeruv võigas vali hääl, mis otsekui lõpeks isendi lämbumisega. See hääl oli midagi nii eriskummalist, et ka kolmandal-neljandal matkaööl ajas ta unest ärgates omaette naerma. Mõnikord tundus ta rongina, mõnikord pani ta kõrvu teritama, kui uus ja huvitav hääl, kuid lõpuks tundsid ikka ja jälle ära eesli, vähemasti viimase lämbuva kõõksu järgi kui mitte enne. Rääkisime korduvalt ka selle hääle lindistamisest hommikuse äratushelina tarvis, kuid ega meist keegi seda ei proovinud. Eesel teeb häält õnneks harva, seega oleks nõudnud palju kannatust olla õigel hetkel õige eesli kõrval.

Juba esimesel päeval algas lõputu vaidlus, kas kohalikud järved on sinised või rohelised. Pärast esimese kuru ületamist laskusime Kulikaloni nõkku, kus järvi oli hulgaliselt, ning arutelud said jätkuda. Kulikaloni nõgu oli kahtlemata mu lemmikpaik sel matkal. Ulatuslik järvesilmadega tasandik, mille mikroreljeef oli vägagi ebatasane ning mille pisikesi künkaid ilmestasid artšad – kohalikud okaspuud, mis väänduvad ja käänduvad, kuid samas võivad kasvada üsna jämedaks ja piisavalt kõrgekski – nii oli iga puu omaette vaatamisväärsus. Järvevesi läks iga järgmise järvega külmemaks ning üha rohkematest ujujatest said sulistajad.

Vabariigi aastapäevaks plaanitud mälumäng lükkus järgmisse õhtusse, sest just sel päeval lisandus meie gruppi veel üks liige – Kõhu Haigus. Temast rääkimise sageduse järgi võis teda pidada üheks grupi populaarseimaks, igaühel kujunes temaga isemoodi suhe, mis mõnel ei saanud läbi ka reisi lõppedes:) Aga ega ühtegi muudatust me tema ootamatu(või oodatud) liitumise pärast matka- ja reisiplaani ei teinud. Ka järgmisel päeval vedasime end vapralt üle 3800 meetrise kuru, jõudes Alaudini järvede äärde, mille puhul ma ei julge öelda grupi ühist arvamust, kas olid need sinised või rohelised, küllap ehk siiski viimased:)

Meie tavaline matkapäev nägi välja selline: hommikusöök oli kell 7, mõnikord sai enne seda hommikukohvi lausa telki. Peale 8 asusime teele, juba varsti sai õuna ja šokolaadi, matkasime veel ning ühel toredal hetkel sõime lõunaooteks arbuusi või melonit ja veel natuke hiljem lõunat, mis sisaldas karpi sprotte “Made in Estonia” ning karpi skumbriat “Made in Latvia”, hea kodune tunne. Laagripaika jõudsime hilisel pärastlõunal ning varsti oli aeg kella viie teeks ja õhtusöök oli kell seitse – salat, supp, praad. Sinna vahele mahutasime pakkimised ja lahtipakkimised, kaardimängud ja pildistamised, pesu pesemised ja suplused, raamatu lugemised ja märkmete kirjutamised, jutuajamised ja jala kõlgutamised.

Eelviimasel matkapäeval naasesime kaarega Kulikaloni nõkku. Seekord peatusime soojema veega järve ääres, mis võis ka seletada mitmete teiste laagrite ja suplejate olemasolu. Viimase õhtu puhul süüdati ka kiire lõke, millel valgel kohalikud eesliajajad julgesid mõned liigutustega saadetud laulud laulda, samal ajal kui meie piirdusime tagasihoidlikult vaid lauludega. Vahekord eeslimeestega ei kujunenud sugugi nii sõbralikuks kui Gruusias housemeestega, kuid eesli seljas “ratsutamist” sai viimsel hommikul siiski proovida.

Viimasel hommikul sai laiselda, sest matka lõpp oli allamäge käega katsuda ning ennelõunal me kuskile ei liikunud. Seekord jõudsime meie kohale enne eesleid ja pidime neid mõnda aega ootama, kuid viimaks nad siiski tulid. Grupi meesliige pidas neile tänukõne, surus kätt ning libistas sinna pisikese rullikese nagu kohalik tava nõuab. Uhkelt ratsutasid eesliajajad seepeale pisut allapoole kodukülla.

Meid aga ootas järgmisel päeval sõit Kudžandi(Hudžandi), maa suuruselt teise linna, et sealtkaudu Usbekki suunduda. Fani mäed ja Samarkand paiknevad teineteisele suhteliselt lähedal, kuid kahjuks sealne piiriületuspunkt suleti. Nüüd tuleb sõita päevateekonna jagu põhja, et seal piir ületada ning siis pool päeva jälle tagasi Samarkandi.  Kudžandi pääsemiseks tuleb sõita üle kõrge ja hirmsa teega kuru. Esialgu oli suurepärane asfalt kuni juba eelmisel aastal valmima pidanud tunnelini, aga kuna tunnel veel valmis ei ole, jätkus sõit kaootilisel kitsal teel, aeg-ajalt täielikus tolmupilves, eessõitjatest mööda kihutades ning aknast kuristikku piiludes. Üks suur veoauto oli end kabiiniga kaljueendi alla kinni kiilunud ning teisel pool kuru, väikeses nõos olid mõned Ziguli kosud, kuid rohkem märke magamajääjatest ei näinudki. Samas võis sel teel kohata kes-teab-kust ilmunud hääletajaid. Mäenõlv nii üles kui alla oli väga järsk ja meenutas pigem klibukõrbe, kust said sinna kaks suure haokimbuga hääletavat naisterahvast? Alla vurades ja uuesti asfaldile jõudes, peatusime peagi lõunaks ja seejärel autopesijate külas. Selgus, et suurde linna pääseb ainult puhta autoga. Väga hea regionaalpoliitika – linnaeelsetes asulates olid paljud endale tänu seadusele töö saanud.

Järgmisel päeval asusime teele Usbekistani poole. Maastik muutus stepilikuks, silmapiirini laiuvate kollaste tasandikega. Võrreldes mägisema osaga riigist (ca 90 % territooriumist) muutusid põllud suureks ja inimesed tegid tööd hulgakesi koos – tea, kas kolhoosidest olid saanud ühistud või olid nad veel ikka kolhoosid. Peagi olimegi piiril. Mõlema riigi territooriumil laius piiriületuspunkti kõrval surnuaed – veider kokkusattumus. Meil läks piiriületus oodatust tükk maad ladusamalt, kõik kokku ehk pool tundi mitte rohkem. Selle käigus sai umbes 7-8 korda erinevates kohtades passi näidata. Korraks kutsuti neli naisterahvast erikambrisse, kuid ka seal piirdusid protseduurid vaid kahe küsimusega – Euroopa Liidu kodanikke ei pidavat nad väga tülitama.

Teisel pool ootas meid väsimatu Fatima, kes koos tõreda bussijuhiga olid juba hommikul enne koitu Samarkandist vurama hakanud. Fatima jutustas meile Usbekistanist, eelkõige muutustest puuvillapoliitikas – ka siin on mõistetud, et puuvill nõuab liialt vett, et seda kõikjal kasvatada. Nüüd kui keegi soovib oma farmi luua, esitab ta ministeeriumisse oma nägemuse ning seal siis korrigeeritakse seda vastavalt sellele, kui palju ja mida antud piirkonnas juba kasvatatakse. Riigil on üleüldse suur kontroll, kogu maa kuulub riigile ning seda saab rentida. Pole ime, et riigis on nöörsirged maanteed, sest kellegi ümberkolimine ei ole mingi probleem. Küll ei ole need maanteed just parimad väsinud bussijuhtidele. Sattusin istuma kohal, kust läbi tahavaatepeegli nägin bussijuhi silmi. Mingil hetkel, kui bussijuhi agressiivne sõidustiil oli muutunud oluliselt rahulikumaks, võis märgata, et silmad kaovad laugude alla pikemaks ja tihedamini, kui olnuks kohane silmapilgutamisele, aga kohale me jõudsime. Teeäärse lõunapausi ajal vaatlesime arbuusi ja melonikaubandust, kõikidel olid veo- või sõiduautod arbuuse või meloneid pilgeni täis topitud, ainus millest me aru ei saanud, et kes olid ostjad ja kes olid müüjad.  Lõuna eest maksmiseks vahetas meie giid meile igale 10 000 summi ja nii palju meil ka kulus. Usbeki suurim rahatäht on 1000-summine, mille väärtus mustal turul on umbes 30 eurosenti. Usbekistan on riik, kus ametlikud valuutakursid on umbes 40 % madalamad kui mustal turul. Igal pool kergesti leitav must turg teeb raha vahetamise soodsaks, kursi üle sai isegi pisut tingida. Huvitav, kes ja miks vahetavad raha pangas ja miks riik siiski talub musta turgu, sest sellele jälile saamiseks ei oleks vaja ei Kättemaksukontorit, Perry Masonit, ega komisaar Maigret´ kutsuda.

Samarkandi esimeseks mõistatuseks sai salati tellimine. Tellisime liha kõrvale erinevaid salateid nind toodigi lauale suur kandik erinevate suupistetega. Jõudsime pisut proovida siit ja sealt, kui kandik jälle ära viidi. Saime aru, et olime midagi valesti teinud, aga pidi mõtlema, et mida. Kandikult maha tõstetud salateid ei viidud ära, seega tundus, et oleks pidanud kõik maha tõstma. Samuti mõtlesime, et küllap me saame trahvi näidiste ära söömise eest ning see läks hiljem selgunud tõele ka kõige lähemale, sest arves oli uhkelt ruumi ka trahvi tarvis ning tõepoolest oli tegu näidistega, mida piisava värskuse puhul võib kandikult tõsta või siis lihtsalt vaadata ja juurde tellida. Kahju, et meile seda keegi ei seletanud.

Teisel hommikul asusime Fatima kannul kuuma päikese alla Samarkandi ajaloo- ja kultuuriväärtustega tutvuma. Kindlasti väsisime meie enne kui tema, sest niipalju uut infot vastu võtta oli väsitav, seda eriti 38 kraadi juures – üheksast viieni ning juba olimegi sirakil. Tagasi jalutasime läbi tüüpilise vana linnaosa, kus tänavad on vaid hallid koridorid ning kogu rikkus ja ilu on majades peidus. Samarkand valmistus 1. septembril olevaks taasiseseisvuspäevaks, mitmel pool olid lipukesed ja neoontuled kirjaga 21 ning ühel õhtul õnnestus ka näha muusikasse paiskunud valgustatud purskaevu.

Teisel päeval vahetasime postkontoris omale kamba peale üle miljoni summi, sest ees ootas turupäev:) Tuli küll välja, et turul oleks nad ka dollarite ja eurodega leppinud ja isegi neid eelistanud, kuid juba oli hilja. Turul oli tore, seda mööda, kuidas asju kogunes sai ka täis kauplemisrõõmu vajadus. Mingil hetkel ostsime ühelt vanalt tädilt kaastundest ning see on märk, et on paras aeg turult lahkuda.

Järgmisel päeval sõitsime rongiga Buhhaarasse läbi eeskujulikult puhta ja inimtühja Samarkandi jaamahoone. Juba jaama territooriumile pääsemiseks tuli passi näidata ning  hoonesse pääsemiseks minna läbi turvaväravate. Peale meie olid jaamas üksikud välismaalased ning hulk vormis mehi, kes niisama kõõlusid ja juttu ajasid. Rongis näidati kolme erinevat Usbeki telefilmi ning kui see oli läbilõige usbeki kinost, siis tasub vältida. Kui Meri ja tema kaaslased tegid Samarkandist Buhhaarasse kõrbematka, siis meie vaid vaatlesime läbi rongiakna kuiva tolmust maastikku ning üksikuid rohekülasid sinna vahele.Buhhaara oma kompaktse vanalinnaga jättis sümpaatsema ja armsama mulje.

Nagu Fatima meile esimesel kohtumisel ennustas, tundsid usbekid alati huvi kust pärit ja uurisid ka muid asju. Uudishimu rahuldamine sealse kultuuris on pigem viisakas kui ebaviikas. Veelgi kuumemas Buhhaaras piirdusime mõnusa poolepäevase tiiruga ning läbi vanalinna laiutanud kaubitsemine nõudis ka oma aja.

Buhhaarast Taškenti lennul korvas vana Il-i kahtlase vilina üsna käeulatuses mööda libisenud võrratu maastik. Taškendis tegime samuti väikese tiiru ning esmamulje põhjal võib öelda, et enamik riigi rahast on läinud pealinna ehitamiseks.  Taškendi lennujaama sisse pääsemiseks saime veel kord kogeda kohaliku ametniku suhtumist. Ukse juures olnud turvavärava mehed pidasid pausi, põhjuseks toodi, et hetkel rohkem inimesi ootesaali ei mahu. Läbi klaasseina oli siiski näha arvukalt vabu toole. Meie giid vaidles mõnda aega ja siis viimaks pressis välja info, et 100 meetrit eemal on teine uks veel. Kõik vaikselt ukse taga oodanud inimesed võtsid meie järel suuna teisele uksele ning sisse me saime. Kojusõit võis alata.

Pildid loo illustreerimiseks on jätkuvalt siin:

https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/KeskAasia?authkey=Gv1sRgCNWlzLn0nPCfzQE

Rubriigid: elu, matkamine, Usbekistan. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s