See kirjutis on pühendatud 5 kaasmatkajale, kes lühemalt või pikemalt talusid vapralt ja virisemata ära kõik need rohked metsa- ja kruusateed, matka- ja RMK rattarajad ning ka vähesed eksi- ja asfaltteed.
I päev Koidula – Misso (Pullijärv) 78 km
Vaatamata vesisele ilmateatele kujunes avapäevast matka kõige soojem ja päikeselisem päev. Kohe alguses oli mu igivana teedeatlas pisut erinev võrreldes Koidula piiripunkti uhiuute teedega ning alguse tuhin ei lasknud eksimust märgata enne kui olime Piusal. Mõned külavaheteed jäid sõitmata ja asfaltteed tuli jagada rohkete veokitega, kuid see-eest nägime ära sellised suured asulad kui Obinitsa ja Meremäe, mida alguses plaanis ei olnud. Meremäe korteripoes tegime viimased ostud, sest rohkem poode ei olnud teel loota. Teedeatlase järgi kõige pisematel teedel orienteerumine nõuab harjumist ning vajalikuks osutus veel kellegi peenramaale põikamine ja ühest õigest teeotsast möödasõitmine. Lõuna-Eesti tihe teedevõrk lubab siiski kõiki vigu kiirelt korrigeerida. Tea, kas hiljutise Vene odava kütuse kraanide kinnikeeramise tõttu, aga kogu see tore teedevõrk oli suuresti jalgratturite päralt. Väljaspool maanteid oleks me võinud õhtul üles lugeda kõik päeval vastu tulnud autod, sedavõrd vähe sõitis neid. Peale hilist lõunapausi tulid meile vastu piirivalvurid, kes seletasid kui lähedale me võime vene piiripostidele minna ning igaks juhuks ulatasid ka õhukesele paberile prinditud visiitkaardi. Ühe silla kõrval olid vene piiripostid küll juba nii lähedal, et teisel pool tekkis korraks kahtlus, et kummas riigis me nüüd oleme. Mööda pisikesi metsateid käisime ära Parmu külas, kus kohtuvad Eesti, Läti ja Vene piir. Kümmekond aastat tagasi käisime seal talvematkal, nägime Parmu talu hoonet ja lipsasime ka korraks üle piirijõe Venemaale, nüüd olid alles vaid parmud, talukohta võis aimata ning läbi suure rohu ja piirivalvurite värskete hoiatuste tõttu ei hakanud Venemaale põikama. Enne Missot märkasime keset teed vilkuritega piirivalveautot, kuigi südametunnistus oli puhas, keerasime vahetult enne metsa, sest just seal oli meie esimene võimalik laagripaik, mida me küll ei valinud. Nii saime teada, et piirivalve ei otsinud meid, vaid oli kohale tulnud Hino järve sõitnud autot päästma. Misso poes pesti juba põrandaid kui jõudsime, aga päris kinni veel ei oldud. Samas Pullijärve ääres jäime laagrisse.
Mõnus oli tõdeda, et Põlva- ja Võrumaa osas on piiriäärsetes külades elu veel olemas, kui enam-vähem korras ja sekka väga kaunite majapidamiste järgi otsustada. Kohati oli siiski tunne nagu Vabaõhumuuseumis sõites – majad olid, aga inimesi ja autosid mitte.
II päev Pullijärv – Eesti lõuna tipp (Naha küla) 66 km
Teine päev algas vihma ootuses. Ruusmäel sõime hommikusöögi kinnituseks ja Vihmajumala lepituseks ühe Pidupäeva kringli, kuid ka see ei aidanud ja peagi algas üsna hoogne vihmasadu. Vahelduvas vihmasajus tüürisime Paganamaa poole ning sealses avaras katusealuses, kuhu mahtusid ka me hobused, ootasime lõunapausi kõrvale vihma möödumist. Sadama pole kunagi jäänud ja peagi matkasime Paganamaa kõige lühemal matkarajal ja imetlesime Piiriorgu, kus mitmed järjestikused piklikud järved Eesti-Läti piiri peidavad. Vihmauuretega kruusatee, mida mööda me end mäe otsa olime kerinud, osutus raske kotiga alla sõites üsnagi keerukaks downhill´i rajaks, vähemalt neile, kes hulljulguse all ei kannatanud:) Teel külastasime endist piirivalve putkat ning mööda väikeseid metsateid jõudsime Naha taluni, kust sattusime Eesti lõunatipu matkarajale. Algselt läksime küll vaatama, kas laagripaik on lähedal, kuid ega enne ei saanudki pidama, kui päris lõunatipus. Seal tundsime end pärast keerukat matkarada (matkakotiga jalgratta mitte jalakäija jaoks) piisavalt väsinuna, et mitte matkaraja teist poolt samal õhtul läbida. Huvitav, kuidas piir maid jagab. Eesti poolt tulles on lõunatipp muust asustusest ikka väga kaugel ja sinna jõudmine paras ettevõtmine. Pärapõrgurahu seal siiski nautida ei saanud, sest Läti poolel jookseb vaid kilomeetri kaugusel Riia-Pihkva mürarohke maantee.
III päev Eesti lõunatipp – Lasa järv 102 km
Värskete ja puhanutena läks tagasitee matkaraja alguspunkti üsna ladusalt, vaid mõnest takistusest tuli ratas käekõrval mööduda. III päeva marsruuti mõjutas varem leitud info, et Naha külast Tsirgumäele viib RMK rattatee. Kahjuks on internetist kaarti leida väga raske, nii järgisime maastikul poolpimesi RMK viitasid. Piisas ühest valeks krutitud viidast, mis meid Peetri maastikukaitsealast kaarega mööda juhtis, kui juba tekkiski väike umbusk. Mõnda aega orienteerusime omapäi, kuid siis tekkis taas kiusatus keerata suurelt kruusateelt väikesele metsateele, kuhu viitas RMK rattatee. Peagi leidsime end liivaste metsasihtide ruudustikust, mille kaudu me tarastatud jõeluhale viidanud rattateelt põgenema asusime. Mitmed liiva kinnijäämised ja pisut liivateede lõputuse lootusetust ning olimegi jälle kindlal pinnal tagasi. Kiikasime korraks Taheva asulasse, mis koosneb mõis-sanatooriumist ning paarist kolmekordsest paneelmajast, ja sealt jätkus tee Tsirgumäe vaatetorni. Lõuna söödud, võtsime jalad kõhu alt välja, sest pooltel meist oli Valka kella ja rongi peale minek. Keerutasime maantee vältimiseks kõik planeeritud kaared ära, kuid korduvalt metsa keeranud rattarajale me enam ei läinud:) Valka jõudsime piisava ajavaruga, et pühendada aega linna ainsa söögikoha leidmisele ning paduvihma vaatamisele. Söögikohas toimus ka meeskonna vahetus. Meiega liitus Kadri ning Tiia ja Siiri sõitsid tagasi Tartu. Mulle ja Märtenile, kes me matka algusest lõpuni kaasa tegime, sai me sünnilinn matkapoolitajaks.
Aga jätkajate jaoks ei olnud päev veel õhtus. Meil oli arvestuslikult ca 20 km sõita jäänud, valdavalt läbi Läti, kuhu me Valgast heausklikult sukeldusime. Paras ettevõtmine oli orienteeruda läbi linna Regio väikese atlasega, kus Valga/Valka koht oli muidugi kahe lehe vahel, samal ajal oli paduvihmahoog ning 4 küsitletust 3 ei teadnudki sellist küla nagu Pedele, mis ometi paikneb Valkast vähem kui kümnekonna kilomeetri kaugusel. Aga kaardi, mõningate juhtnööride ja kõhutunde peale saime pea kõige optimaalsemat teed läbi Valka Pedelesse, kust jäi vaid pisut lihtsat joonorienteerumist kuni piirini. Kaart ja maastik klappisid hästi, aga millegi pärast ei tulnud ega tulnud piiri. Viimaks saime aru, et sõidame ühel piiriga paralleelselt kulgeval teel, aga kuidas me sinna saime, on siiani teadmata. Olen küll paar korda hiljem kaarti vaadanud ja püüdnud meie liikumist taastada, aga mõistatus on veel lahendamata. See ei ole esimene kord sattuda Lätis täielikule müsteeriumile, samuti ei ole see juhutunud ainult minuga, on kuulda ka teisi lugusid sellest, kuidas Lätis on kummalisi eksimisi ette tulnud. Muud hullu eksimisest ei olnud, kui et sõitsime mõniteist kilomeetrit rohkem ning sattusime ööbima väga kauni Lasa järve äärde, mida veelgi kaunistasid järveveelt peegeldunud rünkpilved. Huvitav oli ka rabajärve põhi, mis oli sile nagu oleks keegi sinna rabajärvede ohutuse euronõueteni viimise huvides vaipkatte lahti rullinud.
IV päev Lasa järv – Nigula 92 km
Õhtuse kõva vihma ja hommikuse sabina tõttu tekkis hulk märgi asju. Kas üksnes selle või ka eelmise pika päeva tõttu, venis hommik laisailmeliseks. Esimese peatuse tegime kauni Tündre järve ääres, peale mida keerasime taaskord RMK rattamärgiga teele, et lõigata. Sügavad loigud ning tublisti rohtu kasvanud metsatee lõppes mõne kilomeetri pärast sõiduga läbi külamehe hernepõllu ning olimegi jälle kruusateel väljas. Unistasime Lilli poest, kuid seda enam ei olnud. Õnneks müüs üks agar külamees oma kodus jäätist. Tema maja ees läks Kadri tagumine kumm vilinaga lõhki, nii saime kerge vaevaga puuduva mutrivõtme. Väliskumm oli üsna kulunud ja sisekummi kaitseks kulus hulk teipi. Jäätised söödud, asusime taas Läti kaudu lõikama. Kumm pidas üllatavalt hästi vastu, lubades meil paarkümmend kilomeetrit sõita, kuid viis kilomeetrit enne piiri läks see uuesti pauguga lõhki. Uut sisekummi polnud mõtet enam raisata, Kadri tellis hooldemeeskonna koos uue väliskummiga ning asus samal ajal piiri poole jalutama. Meie Märteniga kihutasime Mõisakülla, et poodi jõuda. Täitus ka mu ammune unistus juua tassike kohvi Mõisakülas – ei loe, et gaseeritud veest ja ise keedetud, linna keskväljakul sellegi poolest, ümbritsetuna vilkast kohalikust elust:) Mõisaküla paistis sellise mõnusa puust linnana, kus vastupidiselt kardetule hulk noorigi ringi liikus. Hooldemeeskond lasi peagi ka Kadri koos parandatud rattaga Mõisaküla keskväljakul maha ning pool kaheksa õhtul asusime päeva viimaseid 30 km väntama. Kohalike abiga tüürisime linnakesest välja, kusjuures kõik teadsid, kus on Jäärja. Enne pimedat jõudsime väsinutena Nigula looduskaitseala keskusesse – Kadri töö- ja elupaika – teadmisega, et homme sõidame palju vähem.
V päev Nigula – Treimanni 45 km
V päeva hommikul tervitas meid päikseline, kuid võrdlemisi jahe ilm. Kuivatasime seda vähest, mis öösel saunas ei olnud märganud ära kuivada, ning peale hommikusööki tegime tiiru kaunis Nigula rabas. Laudtee oli kevadisest veel kehvemas seisus, seetõttu lõikasime otse üle raba tagumise vaatetornini ja sealt mööda laudteed tagasi. Kevadine esmamulje Nigula raba kaunidusest sai kindlust juurde.
Alles pärastlõunal asume taas teele. Kui lõunasse sõites oli lõunatuul, ja läände sõites oli läänetuul, siis nüüd oli tuule põhja keeranud. Aga kuna me ka ise keerutasime ümber rabade sõita, kord lõunasse, kord põhja, kord lõunasse, kord põhja, siis oli tuul kohati ka tagant. Massiaru kool-pood-külas tegime peatuse ja kohtasime kogu matka ainsat poodi, kus ei saanud kaardiga maksta. Sealt kadusime taas metsade vahele, kus ühel metsasihiristil päeva ainuke kõrvalteel nähtud auto – must maastur – meist aeglustamata mööda tuiskas. Ilmselt oli ta ebatavalisest kohtumisest üsna ehmunud, et nii kiirelt liikus. Enne Iklat keerasime paariks kilomeetriks ka Via Balticale, mida kohalikud senini Olümpia teeks kutsuvad, märkides nii ära tee valmimisaja. Veokite möödasõidu paremaks talumiseks, tegime ennustusmängu, et mitu meist kahe ja poole kilomeetri jooksul mööda sõidab. Minu 13 ja Märteni 7 olid mõlemad kuhjaga üle pakutud. Taganttuule abil kihutasime sellel lõigul kiirusega 33 km/h ning vaid kolmel veokil õnnestus meist mööduda. Iklas aitasime sakslastest jalgratturitel öömaja leida, kuid ikka tuli neil Lätti minna. Vaatamata sellele, et rannaäärne turismimajandus on hoopis suurem ja tihedam kui lõunapiiriäärne, kipub toredaid ööbimiskohti siiski puudu jääma, vähemasti jalgrattahooajal. Meil siiski öömaja muret ei olnud, juba teist ööd järjest ootas meid katus – seekord Birgiti vanaema maja Treimanis. Birgit saabus vanaema juurde, et meiega viimasel päeval koos tagasi koju sõita. Kohalik giid oli võtta nii Treimanis kui ka kogu rannaäärse ulatuses. Kuid nägi ka tema kohti, millest ta enne kuulnudki ei olnud. Treimani on vana kaluriküla, kus kala enam ei püüta. Küll sai poest osta Treimani küla piltidega postkaarte. Kolm meest (drei man), kes omal ajal Hispaania laeval merehuku üle elasid, on piisakese verd andnud ilmselt ka Birgiti kadunud tõmmule vanaisale ja mustajuukeslistele tädidele ja emale. 96-aastane kõbus Kihnu juurtega vanaema käis aga hiljuti ära Kihnu Virve kontserdil – ammune unistus sai teoks.
VI päev Treimani – Pärnu 73 km
Viimane hommik tervitas meid lumesajueelse tundega. Lund sadama siiski ei hakanud, läks hoopis soojemaks päeva peale, kuid külm põhjatuul puhus siiski vastu. Selgus, et kuulus Kabli klubi, mis juba lapsena jäi meelde lausest “esimeste esimeeste esimene esinemine Kabli klubis”, on vaid väike äbarik telliskivihoone. Astusime läbi ka siinkandis tuntud Kabli pagariärist, et lõunaks saiakesi soetada. Tiirutasime pisut Kabli õpperajal ning seejärel sõitsime läbi Kosmoseküla ehk läbi endise nõukogude kosmonautide suvituspaiga, kus väravas tervitas meid Tereskova isiklikult. Lõunat sõime omal ajal käsitsi kaevatud Timmkanali kaldal Tõotusemäel. Seejärel ootas meid Pikla nina, mis nägi välja kui laid või saar ning oli ka kohalikust Birgitile suur avastus. Sealne vaikelu ja karjamaad olid suureks kontrastiks läheduses kulgevale Via Balticale. Võiste, Tahkuranna ja Uulu kaudu jõudsime Birgiti juurde, kus jõudsime kergeks suupisteks maha istuda, et 50 minutit enne rongi väljumist alustada viimaseid 8-9 kilomeetrit Pärnusse. Nende läbimiskiiruse järgi oli meil veel jõudu küll, kuigi arvasime päeva jooksul, et hakkame pisut väsima. Viimasel ajal rattaga vähem sõitnud Birgit kirjutas end peale 65 km paariks päevaks voodirezhiimile:)
Rohkem pilte leiab siit:
https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/Jalgrattamatk?authkey=Gv1sRgCOWamKLKkLHbfQ
Homsest septembrini liigun joonel Tallinn-Peterburi-Dushanbe-Fani mäestik-Samarkand-Buhaara-Tashkent-Riia-Tallinn
Paik vihmaseks pärastlõunaks 