Selle kirjutise pühendan loodusele – karudele, võililledele ja kõigele muule, mis seal sees. Hea on teada, et nad kuskil olemas on ja ootavad sind seni kuni kivilinnas aega tuleb veeta.
Kõikidel autoimetlejatel oleks paras aeg Canary Wharfi külastamiseks, sest käimas on linnaruumi üles pandud avalik autonäitus. Kuigi õunarohelisi Lamborginisid võib siin linnapildis käristamas näha iga päev, siis nüüd on lisaks uuemaid ja vanemaid Ferrarisid ja palju muud. Ega ma ei ole väga vaadanud, mis nad kõik on, sest arvan, et kui auto sõidab, siis ta ongi oma funktsiooni täitnud ning rongiga on veel toredam.
Canary Wharf on üks kahest Londoni finantskeskusest. Kuna peamine mõõde on siin kõrgus, siis maapinnal on tegu üsna väikese paigaga – Canary Wharfi südame moodustavad umbes kilomeetripikkune üheuunaline ovaalne tee ning seda lõikav põiktänav, millele pääsemiseks tuleb läbida üks tõkkepuuga mehitatud kontrollpostidest. Mõne päeva eest paluti mult sisse sõites lahkelt luba lapikesega üle rooli käia, et kontrollida, kas mu sõrmed ei ole ehk püssirohused. Viimane siinne intsident oli 1996. aastal IRA poolt korraldatud plahvatus, mis tappis kaks inimest. Võib ehk öelda, et pidevast turvakontrollist on kasu, pealegi oleks väike ala, kus töötab 90 000 inimest, üsna haavatav.
Canary Wharfist ja Thomson Reutersi kontorist kirjutasin paari reaga ka selle aasta kõige esimeses kirjes ning sealt võib leida mõned pildid, mida sellel korral kahjuks lisada ei ole. Ega kontoris suurt muutunud ei olnud, üksnes mu töölaud oli vahepeal kohvinurgale lähemale nihkunud, aga klaviatuur oli ikka sama vana. Kui teised tegelesid peamiselt Süüriast ja eurost kirjutamisega, siis mina kirjutasin oma eesti keele referaati asundusküladest Peressaare näitel.
Samuti õnnestus tunnikese jooksul kaasa elada Reutersi rahvusvahelisele kirjutamise töötoale. Reutersis aastaid töötanud inimesed olid Sao Paulost, Stokholmist ja mitmelt poolt mujalt kohale lennutatud, et neid paremini kirjutama (ajakirjutama) õpetada. Kahjuks olin seal vaid saatjana ning sekkumist ei pidanud kohaseks. Nii jäi vastamata, et mis juhtus aastal 1815 ning kus peale ümisesin tuntud ABBA laulugi vaid omaette, aga õnneks sai auditoorium pisut mõeldes vastamisega kenasti hakkama. Peamine sõnum oli, et reporter saab jälgida trende ja neid huvitavalt tõlgendada ja esitada, kuid seda, mis maailmast saab, nad ei saagi teada. Isegi siis, kui reporteril on väga palju sidemeid tähtsate meeste hulgas, siis ta ikkagi ei tea, sest ka tähtsad mehed ei tea. Viimane sai selgeks koosolekul ja õhtusöögil, mis toimus sellises kaunis vanas lossis: http://www.wistonhouse.co.uk/. Ma ei tea nüüd, kas see oli riiklik saladus või mitte, aga igatahes kuulub see valdus British Foreign and Commonwealth Office´ile ehk siis meie mõistes välisministeeriumile ning seal tegutseb Churchilli tuultes rahvusvahelist dialoogi õhutav organisatsioon Wilton Park: http://www.wiltonpark.org.uk/. Tol õhtul olid britid küll omakeskis ning lisaks igasugustele globaalsetele probleemidele arutati Ühendkuningriigi enda identiteedikriisi. Tuleb välja, et neil on just parasjagu selline käsil. Nüüd, mil Ameerika neid sedavõrd enam ei armasta kui varem ja Euroopagi on neid kõrvale jätmas, küsitakse, et kellega ja kas üldse on vaja sõbrustada või ajada uhkelt omamoodi maailma asju à la Wilton Park. Märkus, mille ma kõrva taha panin, oli: we underanalyze and overplan ehk siis, et me analüüsime vähe ja planeerime üle. Tarku arutelusid kuulates jõudsin ma veel ühele arusaamisele, aga sellest ehk juba järgmises kirjes.
Küsite veel, et kas on tunda ka, et peagi olümpiamängud algavad. Reutersi kontoris küll arutatakse muude teemade vahele, et kas mängud ikka saavad intsidentideta peetud, kuid linnapildis, vähemalt siin Canary Wharfis ja Isle of Dog´il küll ei märka. Lähimas kergraudtee peatuses on küll tagasihoidlik silt, et mängude ajal läheb seal tihedaks, sest siin lähedal on üks olümpiaareenidest: http://www.london2012.com/venue/north-greenwich-arena/. Samuti on mõnel sponsorreklaami kandval taksol pisikesed olümpiarõngad, kuid see on ka kõik, linn olümpiaehtes veel küll ei paista.
Mõnel päikeselisel pärastlõunal Thamesi kaldal joostes olen tõdenud, et London on jõe ja kanalite äärest vaadatuna päris kena linn, kenam kui see ülevalt Greenwichi mäelt paistabki.
Täna õhtul käime veel parlamendis ning siis ongi aeg hakata asju pakkima. Ees ootavad Riia, Eesti ning kümnekonna päeva pärast Gruusia ja Borjomi mäed.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 