Just sellise Londoni taksolt loetud loosungi oleks me pidanud Xdreami korraldajate pähe võluma, et Valga etapil välja võisteldud teist kohta mitte kaotada ning pisutki optimistlikuma meeleoluga Xdreamilt lahkuda, aga kõigest järjekorras.
Selle kirjutise pühendan oma tublidele naiskonnakaaslastele Mannile ja Viivile ning lahke sõnaga pean meeles ka Sandberg Reise (http://www.sandberg.ee/), kes meile selleks hooajaks lahkelt oma nime laenas.
Kevadtalviste eeltööde käigus sai kokku nii tugev naiskond, et pärast talvist vaikelu ja matkamist, hakkasin hirmuga taas trenni tegema või vähemalt plaanisin nii, aga siis tuli kevad oma veidrate tujudega ja esimene haigus ja teine haigus, nii et paar päeva enne Tallinna etappi kahtlesin veel kas lähen või mitte. Asendaja vaatasin endale juba välja, aga tahtmine minna oli liiga suur, et oleksin suutnud loobuda.
Xdream on selline huvitav võistlus, kus kunagi ei ole midagi kindlat, kus liidetavate summa ei ole õige vastus, kus ei võida, mitte tugevad võistkonnad, vaid võistkonnad, kes teevad kiiresti kõige vähem vigu, ühesõnaga võitja ennustamine on üks suur loterii.
Kuna ka Mann vaevles ühe sportliku haiguse küüsis, olime otsustanud rahulikult võtta, mis tähendas seda, et Viivi läkski stardist ära rahulikult, minu jaoks osutus sama tempo taluvuse piiril olevaks ja Mannil võttis hinge kinni ja nii me lõpuni kulgesime:) Aga ka selliselt liikusime arvestatavas tempos ning rulluisutama jõudsime samaaegselt Eesti-Tšehhi naiskonnaga – hilisema võitjaga. Siis otsustasime, et Xdreamil tuleb ikka pead ka kasutada mitte ainult tormata ning nuputasime 10 minutit, kuidas rulluisu liiga pikka distantsi lõigata. Mõtlemisele ja juurdelõigetele kulus nii palju aega, et kõik naiskonnad jõudsid meist mööduda, kuid siis saime ikka aru, et kasulik on lühemaks mitte pikemaks lõigata ning rulluisu lõpuks olime oma positsiooni taas parandanud. Meil kujunes Manniga Viivi nägemisulatuses hoidmise vastastikuse abistamise taktika, mis Viivi kaasabil toimis üsna hästi:)
Viimasele rattapunktile lähenesime juba liidritena ning rõõm sellest pidi meid mõjutam, sest punktist leitud lisaülesanne hõivas me meeled sedavõrd, et üksmeelselt jätsime punkti märkimata, aga seda saime muidugi alles finišis teada. Ka Patarei vanglasse sisenesime esimese naiskonnana, teised kohe kannul. Patarei vangla siseorienteerumine saigi selle etapi võtmeks, nii mõnegi võistkonna murdis ta moraalselt. Meil läks üldiselt hästi, üksluisuse vältimiseks ületasime ka ühe kolmemeetrise müüri, mis mõningasele ajakulule vaatamata tõestas midagi väga olulist, seda, et naiskonna meeskonnatöö täiesti toimib. Eesti-Tšehhi naiskonna suurem siseorienteerumise kogemus lubas neil Patareis pisut lühemalt istuda ning kuna jäänud oli vaid kanuuetapp, siis oli rong meie jaoks läinud. Oleks võinud rahulikult ja kindlalt lõpuni teha, kuid siis jätsime veel märkamata lisaülesande, kuhu õnneks kaasvõistlejad meid kenasti suunasid, jätsime võtmata lisaülesande lõpp-punkti, kuid õnneks märkasime seda kanuu alguses ise ning käisime kiirelt uuesti maal ära. Üle linnahalli katuse ja läbi toredate lisaülesannete jõudsime rahulolevana finišisse. Aga kaua see mõnulemine ei kestnud, pärast finišit toimuvas Exceli voorus läks meil kehvasti – saime teada võtmata jäänud punktist ja 45-minutilisest trahvist, mis kukutas meid teiselt kohalt kolmandale.
Esimesel etapil liikusime veel nii aeglaselt, et fotograafidel õnnestus meid teravalt pildile püüda:
http://www.sportfoto.ee/et/?gallery_id=307&page=1
http://www.sportfoto.ee/et/?gallery_id=307&page=2
Esimesel etapil tehtud vead, nende analüüs ning taktika korrigeerimine, lubasid julgel rinnal II etapile vastu minna ning oodata paremat sooritust. Pealegi oleks mulle oma sünnipäeva hommikul oma sünnilinnas hädasti üks kena kingitus ära kulunud.
Manni sportlik haigus ei olnud järgi andnud, esimestest kilomeetritest hakkas ta väga vapralt me tempot kannatama ning katkestamise mõtted peletas just tema me peast – mõned inimesed on lihtsalt väga tugevad ning ma mõtlen hirmuga, kui vestil oleks mu keel olnud, kui Mann oleks täie tervise juures olnud.
Igatahes kulgesime rahulikult omas mullis, suuremaid vigu ei teinud, ainult üsna alguses kulutasime morsekoodile niivõrd kaua aega, et kõik teised said ammu minema. Aga öö oli pikk ja järgi jõuda oli aega küll. Öö kaunimad hetked olid lambikestega kummipaadid auraval Koiva jõel ning kõrgekünklikud põdrasamblikuvaibaga kaetud Läti metsad, mis tekitasid soovi sinna tagasi minna. Ühel edasi-tagasi rattaetapil nägime, et mõlemad Eesti naiskonnad on meist tagapool ning see innustas. Köieülesande juures ilmus eestpoolt nähtavale ka tugev Läti naiskond – hilisem võitja. Võistkonna taktika näeb ette, et kui ma ei ole liiga väsinud, siis sooritan köieülesande mina, vastasel juhul Viivi. Olin veel täitsa kabe ja läksin ise ning sellest sai ainus kord, kui muidu nauditav köieülesanne, oli minu jaoks ebameeldiv. Tagurpidi seljas olnud vöösüsteem ei lubanud üldse liigutada ja nööris kinni ka kõri, samuti oli üsna ebameeldiv nägu ees kombinaadi katuselt köide minna, vöösüsteem kõrisõlme poomas ja ega hästi tagurpidi toimivale laskumisvahendile ka pihta ei saanud. Hirmu ei olnud, aga midagi nauditavat ka mitte! Viimase saatusliku lisaülesande järjekorras seistes, oli Läti naiskond kohe meie ees. Oleks meil sel hetkel tulnud pähe küsida luba ujuvsilla ületamise asemel ujuda(nii mõned tegid), oleks lätlastest ehk möödagi saanud ning kindlasti oleks mu SI-pulk terveks jäänud. Aga selles see Xdreami võlu ja valu seisnebki, et õiged mõtted ja lahendused sulle õigel ajal pähe ei turgata. Ootasin kenasti järjekorras, peatsest võistluse lõppemisest süda rõõmus, jõudu kehas veel küll ja küll, tõmbasin end innukalt üle ujuvsilla ning isegi ei märganud, kui see juhtus. Alles komposteerima asudes märkasin, et SI-pulga olulist otsa enam ei olnud. Ega väga muretseda ka ei mõistnud, minu loogika ütles, et kohtunikel on kõigi eelnevate punktide info nii ehk nii olemas, seega vaatasime, kuidas kaks viimast punkti märkida. Eks seda SI-pulka oleks olnudki pisut lootusetu veest otsida, aga kui oleks teadnud, mis meid ootab, ehk oleks siiski proovinud. Mõni minut hiljem olime finišis, viimaste sebimistega kaotasime Läti naiskonnale vähem kui 5 minutit ja seda pea 12 tunnise lõppaja juures. Siis aga hakkasime tasapisi veenduma, et solutionism ehk siis lahenduste leidmine ei ole Xdreami korraldajate filosoofia. Autasustamisele meil seekord asja ei olnud, sest 9-tunnine trahv kukutas meid kuhugi väga kaugele.
Nüüd jääme huviga ootama, mis meiega järgmisel korral juhtub või on tõesti ebaõnne meile sel aastal vaid jao pärast antud:)
¤Tiit Hennoste loengust (http://uttv.ee/naita?id=9659) üles korjatud väikeste tegude teooriat järgides, katsun kenasti ära tõlkida ka ingliskeelse pealkirja:
Lahenduste leidmises peitub uus optimism
Paik vihmaseks pärastlõunaks 