Eestimaast Inglismaalt

Mõnigi kord olen mõelnud, et kena oleks iga kirjutis kellelegi pühendada, sest toredaid inimesi on kena meeles pidada. Tänase kirjutise pühendan Evale, kellel on täna sünnipäev! Pildil sel kevadel märgatud jalakaõite ilu.

Kui ma Londonisse jõudsin, oli kuninganna sünnipäev juba peetud. Siia tulekuga parandasin märkimisväärselt oma viimase kuue aasta isiklikku rekordit ühes riigis püsimise alal, sest 2006. aasta kevadest ei olnud ma ühes riigis järjest üle kolme kuu viibinud ning nüüd sai peaaegu pool aastat ja hea meelega oleks veelgi kõvema rekordi teinud, kuid materiaalsed tingimused ei lubanud.

Inglismaale tulin läbi Riia. Kui rohtunud piiripunkti järgi, kus võis näha vaid pirivalve autol lobisedes aega veetvat nais- ja meespiirivalvurit, oleks võinud arvata, et sama riik läheb edasi, siis Riias võis siiski väikest vahet märgata. Maxima poes tohutu pikas järjekorras seistes oli aega märgata, mis ümberringi toimus. Lahtiste präänikute kastis sobranud ja sobivaid präänikuid valinud tädi mind präänikuid ostma ei meelitanud. Samas poe järjekorras lepiti puises inglise keeles kokku kohtumine Rosa ja kellegi hotelliruumi omava vahel. Kuigi nooruke rääkija oleks võinud ise Rosa olla, näis ta olevat juba ülemuseks ehk siis vahendajaks kerkinud.  Ka lennujaamas oli lätlastel üllatus varuks. Nad olid oma lennujaama justkui laiendanud ning ka tasuta wifi oli olemas, kahju ainult, et signaal kasutamiseks piisavalt tugev ei olnud. Et tasuta asju ei eksisteeri olid lätlased otsustanud, et kena kopika teenimiseks küsitakse igalt Riiast lahkuvalt Ryanairi kliendilt turvakontrolli eest 7 E ja kõik maksid, sest muud valikut ei olnud. Aga eks seda jõuab iga kord mõelda, et Riiast ja Ryanairiga enam ei lenda, aga kahjuks Eestist lendamist ei kannata rahakott ammugi välja:)

Kui välja arvata see, et Eestil puudub mõistlik lennuühendus Euroopaga, on siin muidu tore. Hiljuti veel rabad valendasid tutt-villpeadest ja murakaõitest

Kui õnne oli, siis võis näha sookure tibu ja ega vana lindki väga kaugel ei olnud, hõikusid teineteist.

Vesiroosid veel ei õitsenud

Ülikoolgi pole pärs unarusse jäänud. Eestimaa tundmise aine raames osalesin kahepäevasel bussiekskursioonil Peipsi äärde ja Ida-Virumaale.  Kahe päeva suurimateks üllatusteks oli teadmine, et teisel pool Narva jõge on üks Eestile kuuluv maalapp ning Peressaare asunudusküla. Viimane teema tundub sedavõrd huvitav, et kavatsen sellel teemal kirjutada eesti keele jaoks vajaliku referaadi. Mõningad pildid bussireisist on siin:

https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/PeipsiJaIduVirumaa?authkey=Gv1sRgCOWBpP-M19z7yAE

Hiluti toimus ka Xdreami II etapp, aga sellest, kuidas meil on õnnestunud sel kevadel kaks korda teisena lõpetada, kuid siiski viimaseks jääda, sellest juttu juba järgmisel korral.

Plaanimisel on üks nädalane jalgrattamatk Eestimaal, kel huvi kaasa lüüa andku märku, kuupäevad on veel lukku panemata.