Just nende kahe ettevõtmise tähe all(Tagasi kooli + Noored kooli) möödus viimane nädal. Peamiseks kujunes “Tagasi kooli” algatus, mille raames käisin viies erinevas koolis ja andsin seitse tundi. Kahest ettevalmistatud teemast kasutasin valdavalt küll Islandi ja kelgukoerte teemat, kuid hämmastaval kombel oli kuuendal korral sama huvitav rääkida kui esimesel korral, sest tulenevalt koolist või klassist sai sellest iga kord natuke erinev lugu. Ainult ühes asjas olid kõik lapsed ühel meelel – kus ma ka ei näidanud järgmist pilti küsimisega, et mis on pildil –
– ikka hüüdsid lapsed esimesena “ÕUNAD”.
Esimene hommik Ilmatsalu koolis algas pisikese imporvisatsioonivooruga, sest pärast mõnda pilti sain aru, et mälupulgale salvestades polnud eelmine samanimeline kaust üle kirjutunud ning kuigi teemaga seonduv, ei olnud kõik pildid samad, rääkimata järjekorrast. Rääkides on lihtne hoogu minna ning klassi on sedasi raske märgata. Sealsed sitsmendikud kõige aktiivsemad kaasamõtlejad ei olnud ning mingil hetkel tajusin, et ega nad mind vist ei kuula. Õnneks olid aktiivsed huvijuht ja õpetaja, kes küsimustele vastasid ja neid esitasid:) Kartuli-kruubi supp söödud jätkus päev viiendike-kuuendikega. Kohe sai selgeks, et sealt jooksebki piir, nemad on veel uudishimulikud, kaasamõtlejad ning julgevad pakkuda, kui küsitakse, erinevalt seitsmendikest. Ees pinkidel läksid mõned küünarnukid aeg-ajalt kokku, aga kuulati hoolega ja küsiti-vastati samuti. Ka õpetajate eest, kellest kumbki ei teinud suud lahti ei küsimiseks, ei peale tundi vestlemiseks, imbusid hoopis koos õpilastega vaikselt koridori. Need samad esimeste pinkide viiendikud õpetasid mind kiirelt ka puuteekraani kasutama, samas kui seitmendikud lasid mul terve tunni ekraani ja arvuti vahet käia. Väike meene ja juba pidin ise loengusse minema.
Pärast hispaania keelt avastasin, et mälupulk oli Ilmatsallu jäänud ning autosse jõudes, ei jõudnud autot veel käivitada, kui tuli kõne, et olin tuled põlema unustanud. Juba teist korda – ka Ilmatsalus olin sama teinud, kuid seal keegi peagi märkas ja tuli ütlema. Loomulikult oli aku tühi, kuid õnneks oli tolle päeva viimane kool vaid paarisaja meetri kaugusel. Tartu Katoliku koolis astusin taas 7. klassi ette, lisaks oli seitsmes tund ja päike siras sisse. Lihtne ei olnud, õpilased olid küll huvitatud ja elavad, kuid sageli oli vaja oma naabrile midagi kommenteerida(said andeks, sest ülikooliski on mõni asi nii tähtis teinekord, et tuleb loengu ajal sosistada) ning kui paarkümmend seda samaaegselt teevad, siis tuleb pigem valjult rääkida kui vaikselt. Aeg-ajalt ootasin ka pisut, et sumin vaibuks või siis said õpetajalt võtta ning seegi mõjus mõnda aega. Hiljem palusin hispaanlaste abibrigaadi(sõbranna Hispaania külalised) appi ning teisel katsel õnnestus auto käima lükata.
Järgmisel päeval sattusin Tamme Gümnaasiumisse. Kuigi lapsed keelasid, sisenesin klassi, kus kaks poissi parasjagu õpetaja käest korralikult pähe said. Õnneks siis võetigi ots kokku. Õpetaja oli klassikaliselt range või rangelt klassikaline, ei teagi, natuke hirm tuli peale igatahes. Kuna ta arvutist ei teadnud midagi, siis talle ei tulnud pähegi, et mind vahetunniks klassi jättes ei saa ma midagi ette valmistada, kui ma ei ole mõne õpetajana sisse logitud. Raiskasime siis pisut tunni algust. Rääkimiseks oli see klassiruum üsna ebamugav. Oli üks nendest vanadest klassidest, kus õpetaja laud oli aste kõrgemal ja esimesed pingid kohe seal vastas ning ekraani ja esimese pingi vahel kõndima ei mahtunud. Tuli kuidagi külje pealt asja ajada. Õnneks läks õpetaja kohe alguses oma tundi andma, nii saime me rahus mõnusalt aega veeta. Aga õpilased olid head küsijad ja kaasamõtlejad ja ühel hetkel tabasin, mis mõnus tunne on kui paarkümmend väänikut istuvad vaikselt ja kuulavad sind, selmet sebida ja lobiseda. Klassikaliselt õpetajalt sain tänutäheks klassikalise assortiikarbi, mida oli hea vahetult järgnevas loengus oma kursusega jagada.
Neljapäeval laenasin pisut uuema auto, et vältida tulede põlema jätmise ohtu. Meie autoadekvaatsusest annab aimu võtmete üleandmist saatnud dialoog, milles kordagi ei kõlanud sõnad tehniline pass, volitus, kuid viimase aja sündmused said kõik räägitud. Hoonest väljudes hakkasin autot otsima, kuid maja eest ühtki sobivat leidmata, pidin helistama, et küsida auto asukohta, ka sellest olime unustanud rääkida. Mu pikk ja rahulikult kulgenud hommik oli pisut pikale veninud, nii tuli kiirustada, et õigeks ajaks Kongutasse jõuda ja avastada, et samanimeline kool paikneb hoopis Annikorus – hiljem kuulsin, et ka presidendil ja tema kaaskonnal ei olnud kohalesõit paremini õnnestunud. Jõudsin siiski õigeks ajaks ja kooli aula juba ootas mind. Konguta koolis pidin rääkima kogu kooli ees. Pärast minu etteastet, kui mind oli tänatud, tänasin mina omakorda lapsi, sest nii head publikut mul ei olnud veel olnud. Kuidagi ei tundnud, et olin seisnud 60 lapse ees, kõik olid väga vaikselt, välja arvatud siis, kui mina küsisin või kui nad ise küsisid, ja dialoog oli meil elav. Sealt koolist jäi mulje, et kui direktoril on nägemus ja ta on osanud luua õpetajatest ühtlase meeskonna(naiskonna), siis on kool üks väga tore koht.
Koolist lahkudes oli tuju suurepärane, päike paistis, otsustasin, et ei ürita kaheteistkümnesesse loengusse jõuda, seega oli aega küll. Otsustasin tagasi sõita Puhja kaudu, kulgesin üsna aeglaselt. Puhja jõudes, jõudsin end vaid ringi pealt ära kiirendada, üldse veel õnnetundes mõtlemata, et olen asulas, kui juba politsei mu peatas. Pisut oli kiirust liiast ja politsei kutsus mu oma autosse. Selleks ajaks kui ma jõudsin, oli ta leidnud veel ühe pisikese probleemi ning saatis mu tehnilise passi järele. Seda ma ei leidnud, aga ega seda ei peagi olema, lihtsalt politsei tahtis kontrollida, et ega süsteemis, mis näitab pooleteise aastast ülevaatuse puudumist, mingit viga ei ole. Aga päike paistis, mul eelnevaid rikkumisi ei olnud, rääkisin politseile Konguta toredatest lastest ning kokkuvõtteks arvas ta osavalt ära, et mittekaristamine on mõnikord väga hea pedagoogiline võte ning lasi mu niisama tulema. Nüüd katsungi paremaks saada, peamiselt küll autosid vältides, kuid ka roolis olles.
Viimase etteaste pidin tegema oma kunagises põhikoolis Padisel. Ootmatult kujunes sellest lausa kaks, sest 4. klass kuulas esialgu varem jõundud Urve Palo. Seega rääkisin esialgu 1.-3. klassile ja seejärel 4. ja 6. klassile. Vahepeal sain õpetajate toas kohvigi juua. Kunagine suur ruum oli aastatega üsna kokku tõmmanud, mõni õpetaja oli küll veel hämmastavalt muutumatuna sama, kuid enamik siiski mitte. Lapsedki olid toredad ning kuulasid küsisid huviga.
Kõikidest nendest toredatest lastest jäi ettekujutus, et koolis ei olekski nii keeruline töötada, kuid järgmisel päeval antud näidistund, oli hoopis teisest vallast. Järgmisel päeval oli mul “Noored kooli” kandideerimisvoor, kus 7-minutilisele tunnile olid nii suuured segajad peale pandud, et sissejuhatusest suurt kaugemale ei jõudnudki. Nimelt kehastasid meie hindajad väga leidlikult tundi pidevalt segavaid lapsi ja ega aine jaoks aega ei jäänud, aga lõbus oli küll ja segamismentaliteet oli nakkav. Viimastes tundides tekkis endal ka tahtmine riukalikke küsimusi esitada, kuigi meie roll oli olla eeskujulik õpilane. Peagi peaks saama ka tagasisidet, kuidas läks.
Lõpetuseks ka paar tõsisemat rida sellest, kuidas Juhus teinekord üsna õõvastavalt toimetab. Jaanuaris oli õhus Nepaali minemise võimalus, kuid langes siiski ära ning praegu võin öelda, et paaril erineval põhjusel oli väga-väga hea, et ma sain märtsis Eestis olla. Samas ei kõhkleks ma neist asjust loobuda, kui seeläbi saaks päästa selle ootamatult lahkunud inimelu.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 