Mõtlesin ühel päeval, et sellest lapsest, kes ei julgenud küla vahel inimestele tere öelda, on väga pikk tee selle lapseni, kes paneb end vabatahtlikult kirja programmi “Tagasi kooli” ning suutmata kellelegi ära öelda, leiab, et erinevates koolides 5-6 tundi anda on mõnus vahepala. Pikk tee on käidud, kuid teel huvitav ja õnneks lõppu ei paista.
Eelmisel nädalal tekkis mu pähe mugavuse ja ebamugavuse teooria, mis väidab, et tee mugavusstsooni viib läbi ebamugavuse, seega, kui aeg-ajalt end pisut tagant lükata ning ebamugavatesse olukordadesse sättida, siis jääb üha väiksemaks nende olukordade arv, kus ennast mugavalt tunda ei saaks.
Aga mitte iga tee ei ole niisama selge, kooliteel olen ma hetkel ilmselgelt aeglustanud, vaata, et seismagi jäänud, sest mulle tundub, et olen eksinud. Elus on olukordi, kus eksimise kahtlus tekib alusetult, aga mõnikord on asi tõsisem. Kontrolli mõttes teen ühe vahemõõtmise, et siis selle põhjal otsustada, mis edasi. Nimelt proovin uuesti kandideerida programmi “Noored kooli”. Miks? Tahaks tööle minna, tahaks midagi reaalset kogeda suure suupruukimise kõrvale, tahaks pisut värskemat ja ebatraditsioonilisemat lähenemist haridusele.
Et mitte kõik pidevas muutumises ja ümberhindamises ei ole, siis jäävate suurustena kummardan jumalatest endiselt Loodust ja Juhust. Esimene annab (nt elamuse ja kõik muu) ja võtab (nt stressi ning kõik muu) ning teise hooleks saab jätta enmik asju siin elus:)
Just paar huvitavat samaaegset juhust lasid mul aimu saada Kersti Türgi olemasolust ning oli juhus seegi, mis ei lasknud meil kohtuda sügisel, vaid alles nüüd – iga asi ikka omal ajal või natuke hiljem;) Tore on kohata inimesi, kes tuletavad meelde, et avatus, särasilmsus ja unistamine on endiselt olemas ja võimalikud ning kui asi ei ole õige, ei tasu teha nägu, et see seda on. Sama huvitav on jälgida, kuhu võib viia pooljuhuslik Facebooki postitus või mõni interneti teel esitatud küsimus – juhustest hargnevad niidid, millest heegeldataksegi elu:)
Loodusega vahetuskauba tegemiseks said ette võetud suusamatkad Väinamerel ja Kõrvemaal. Merematka märksõnadeks olid: pea 30 km pikkune otseületus Rohukülast Kõrgelaiule, mis uisutehnikas sõitjate kannul püsimiseks nõudis matkasuuskadel parajat pingutust; paljajalu, suusad kaenlas kahlamine läbi merevee, et saarelt märja jala, kuid kuiva saapaga pääseda; mügri ehk vesiroti vaatlemine ning Hanikatsi maja väga nõrk kummitusärevuse tase võrreldes eelmise korraga. Kaks pilti Triinult:
Peaaegu kevadisele ja peaaegu kandva koorikuga Kõrvemaa matkale tagasi mõeldes tulevad meelde lõbusad looduse tõlgendamise lood ning tarmukad tudengid, kes mu “matka juhtimise” välja kannatasid:) Mõnusa üllatusena tuli ka see kaunis raamat, mis mulle matkajärgselt kingiti, eelnevalt kirjutatud pühendust “Hoolivale õppejõule” oli hilja muuta:)
Paar näpatud pilti(autoritasud luban ka tasuda:):
Viimaselt matkalt tulles tundus esmaspäeval ainuõige minna külla tulevasele potensiaalsele polaaruurijale Paulile ja tema emale, kes juhtumisi on mu sõber. Paul on 7-aastane vapper poiss, kes käib omal algatusel väljas karastamas ka kõva külmaga. Kahjuks oli köha pisut kallal, nii lükkus lumeonnis magamise plaan edaspidiseks, kuid see ei takistanud meid mitmeid tunde väljas rassimast, et erinevaid lumeonni ehitamise tehnikaid proovida. Enne ja pärast käisime koorikul suusatamas, hilisõhtul juba kaunis kuuvalguses.
Eilegi oli koorikumatk Laeva rabas. Läksin küll jälle suusaga alt, sest plaanisime matka ning seega võtsin matkasuusad. Selgus siiski, et teistel uisusuuskadega oli suur eelis ning tuli taas pisut sporti teha. Lõpetasin väsinu, kuid õnnelikuna!
Minge rappa ja põllule suusatama, koorik on suurepärane, täiskuu veel pealegi:)
P.S.! Värkselt õppinuna tean küll, kuhu eesti keeles käib mõtte-, kuhu sidekriips, kuid kahjuks oskan arvutiga hetkel vaid sidekriipse teha
Paik vihmaseks pärastlõunaks 