See on mind jõulude paiku tabanud raske haikuse järelmõju, aga küll läheb üle.
Üks sõber jättis postkasti tõusukarvad, sõbrannalt sain tuulekindlad rattapüksid, saapa seest leidsin laviinipiipari, millel aastasele keldris nukrutsemisele vaatamata olid töötavad patareid, ning oligi komplekt koos, et järgnevad päevad suusatamist¤ nautida. Londoni tubase elu peale oli meelest läinud, et ilmal ka mingi tähtsus on, seega ununes hea ilm tellimata. Mitmeid päevi kestnud lumesajud, kõrgemal puhunud tugev tuul ning sellest tulenev suur laviinioht ei lubanud enamat väikestest tõusudest, mis enamasti tippu ega kurulegi ei viinud, sest märg lumi või vali tuul või kehv nähtavus sundisid laskuma. Aga väga tore oli sellegi poolest, esimesel päeval kohe põlveni puuderlumi, milles on nii lihtne suusatada, et jääb mulje nagu oskakski. Tol päeval ronisime ühe mäe otsa, kus ma varemgi olen käinud, kuid mida ma kunagi näinud ei ole, sest sinna minnakse ikka halva nähtavuse ja suure laviiniohuga, sest see on nö “kindel mägi”. Teisel päeval Shveitsi sügavustes oli tuul juba lume salakavalaks puhunud ning nii piirdusime me ühe tõusuga ning läksime välibasseini mägesid imetlema, samas kui mõned teised meie laskudes juba kolmandat tõusu sama “kindla” künka otsa alustasid – need olid sportlased:)
Kolmas suusapäev algas hilisel ennelõunal toreda veendumusega, et Shveits on turvaline riik. Lahtiste ustega autosse(need ei käigi lukku) suuskade jätmisest oli vähe, sõber jättis igaks juhuks ka oma avatud rahakoti terveks ööks istmete vahele laiutama ning ikkagi oli kõik alles:) Ega seegi päev teistest ei erinenud, tõusime sinnamaale, kus hiljuti oli katuseid lennanud ning siis sügavas värskes lumes jälle alla tagasi. Hiljem kutsusime end ühistele sõpradele külla, millest sai tore õhtu ning üks võõrustajatest kurtiski, et spontaansust on meie elus liiga väheks jäänud. Ikka lepitakse kõik pikalt ette kokku, vana head läbiastumist või ette teatamata külla minekut peaaegu ei esinegi enam, ometi on see teinekord päris tore:)
Edasi jätkus programm pühapäevahommikuse 3-tunnise murdmaasuusapedagoogika sessiooniga. Laenasin endale kogu oma leplikkuse juures siiski hinnangu “täiesti libisematud suusad” teeninud pütilauad, et ilma keppideta sessioon ikka piisava koormuse annaks. Eestvedaja vana saami Lennarti pärast ma kaasa lööma läksingi ning nagu ikka temaga, on alati midagi kõrva taha panna ja lõbus on ka, eriti kui ta lõpus pallid välja otsis. Mida kõike toredat annab teha suuskadel ja palliga.
Uue nädalaga jõudis ka uus ilm – tore on ju sirava päikesega koole külastada. Nimelt olin ma puhkuse asisemaks muutmiseks sebinud endale 3 hommikupoolikut vaatlust Genfi Montessori koolides – Eestis nimetatud koolid puuduvad. Kuna esmaspäev oli esimene vaheajajärgne päev, siis sel päeval mind kooli siiski ei oodatud. Selle asemel viisin jalutama ka oma telemarksuusad ja seda vanadesse headesse Juura mägedesse – raske on leida kaunimat ja parema vaatega paika, eriti talvel.
Kui senised tõusud olid rohkem jalutuskäikude moodi, siis sel hommikul pani Krys sisse sellise käigu, et päris keeruline oli tal järel püsida. Kuna ma siiski püsisin, siis ega temagi tempot alla ei lasknud.
Alles tipu eel aeglustasime pisut, et enne tiputuuli kuivada. Imekombel tuli laskudes kohe meelde, kuidas telemark suusatamine käib ning mõnusa laskumise lõikas kaheks pikk päikeseline lõunapaus.
Minu suusapäev ei olnud veel läbi, sest õhtuks ennustati täiskuud, mida tuli loomulikult ära kasutada. Plaanitud täiskuumatkale austerlanna ja tema sõpradega, kutsusin kaasa ka ühe
venelase, teadmata, et diplomaatilised suhted venelaste ja austerlaste vahel olid vahepeal halvenenud. Õnneks tegi elu omad korrektuurid ning diplomaatilist kriisi ei järgnenud. Meie venelasega imetlesime Pointe d´Andey tipust tuledesäras Arve´i jõe orgu Cluses´ist Genfini ja märkasime, et mitmed teised tipud on pilvemütside all, nende hulgas ka esialgu plaanis olnud tipp, kus austerlanna ja co lõpuosas pilvedesse sukeldusid. Kuuvalgus oli piisav, et nii tõus kui ka laskumine ilma pealambita teha ja ilm piisavalt leebe, et tipus einetada.
Sellele järgnes kaks hommikupoolikut Montessori koolides, mille peamine idee on lapsed iseseisvalt tööle panna ning nii 3-6 aastaste kui ka 9-12 aastate puhul õnnestus see päris hästi. Igaüks sai ise valida, mille kallal ta soovis parasjagu töötada. Üks ilus lause Montessori pedagoogikast: laps tahab kõike seda, mida teeb, aga ei tee seda, mida tahab. Alternatiivpedagoogika ei tähenda korralagedust. Suur vabadus nõuab ka suurt vastutust.
Kaks päikeselist ennelõunat koolis olid piisavad. Teisel õhtul oli aeg haarata taas suuskade järele ning teha koos austerlannaga maagiliselt ilus ja hämmastavalt soe täiskuumatk. Viimane plaanitud koolikülastus asendus telemark suusatamisega suusakeskuses.
Hommikul Genfis lennukile asudes mõtlesin, et tea, keda ma Stokholmis lendu oodates trehvan. Ja ega elu oma hämmastavate juhustega kitsi ei ole. Kairilt saadud huvitavad teadmised ja kontaktid võivad mind magistritöö paika loksumisel tublisti aidata.
Tagasi Tartus jäi ahju kütmise kõrval aega ka haridusseadusi lugeda ning kiire kontrolltööga õnnestus selle semestri peaaine F-ist A-ks võluda.
Pühapäeval oli Xdream. Viimaks õnnestus mul osaleda ka talvisel võistlusel ning teada saada, kui raske see on, võrreldes suvisega. Teel Kõrvemaale rääkis Merike, et ta on saanud esikoha kõigil talvistel Xdreamidel. Ja oleks ka seekord nii läinud, kui tal poleks tigusid kaasas olnud. Kasutades 3. koha võistkonna sõnu, siis võime ka meie Sirliga öelda, et sportlik vorm ei vastanud raja raskusele.
Aga seda, kui tore meil seal metsas oli saab vaadata sellelt videoklipilt: http://www.youtube.com/watchv=lu6r_HYW4hw&feature=youtu.be
Elu võimalustega on nüüdseks nii, et Nepaal langes ära, Washington muutus reaalseks ning ka Shveits hakkas silmi volksutama, aga nüüd Eestis olles tundub, et oma plaan on kõige parem, tühja neist ahvatlustest.
¤ suusatamise all pean silmas nahkade ehk tõusukarvadega mäe otsa ronimist ja sealt alla sõitmist väljapool mäesuusakeskusi
Paik vihmaseks pärastlõunaks 