Hüvasti, Canary Wharf!

Kuidas sa alustad pikka aastat teadmata, mis ta toob või milleks ta hea on. Aastavahetusel tina ei valanud, ei pannud ega ei saanud ka, kuigi teleuudiste järgi oleks viimane Inglismaal üsna tõenäoline. Seega tuli ennustamiseks muu moodus valida. Pilvelõhkujate vahele näis sobivat selline elektroonilisem viis seda teha. 

Selleks läksin 1. jaanuaril poodi, et esimese sümboolse ostuna soetada pisut kirjapaberit ja sulgi ning poest väljumisel tuli minna läbi selle ennustusmasina. Selline pisike aparaat, toksid mõned numbrid sisse ning siis ta ütleb, kuidas aasta  tuleb. Toksisin numbrikoodi sisse, ei midagi, palus veel proovida, proovisin veel, ikka ei midagi, siis proovisin mõnda tabavamat numbrikombinatsiooni genereerida ning pingsa mõtlemise peale tuli pähe inglise pangakaardi PIN-kood, mille ma poole aasta eest olin ootamatult unustanud ning millelt, ma olin eelmisel päeval kogu raha teisele kaardile kantinud, sellele,  millega mul sel päeval õnne ei olnud. Nii kaua kui ma mõtlesin, kasutas masin pilvelõhkujatelt peegelduvaid analüütilisi laineid, ning ekraanile ilmus ennustus, et algav aasta on suurepärane säästmiseks. Viisin asjad poodi tagasi ja hakkasin säästma!

Selleks, et säästa peab muidugi olema mingi miinimum, mille pealt säästa, seega panustan eelkõige aja ja närvide säästmisele. Eriti on vaja säästa aega, sest need tagavarad kuluvad alati liiga kiiresti. Eriti kui juba aasta alguses hakkab elu mu plaanide sekka heitma võimalusi. Minu plaan on ju koolis käia ja paikset elu elada, aga siis küsib elu: märtsis paar nädalat Nepaalis tahad matkata? aga näha, kuidas tuleb kevad Washingtonis? Ega ma ei saa talle ju kindlalt “ei” öelda selliste asjade peale. Üks lihtne ja ulatuslik aja säästmise pakett nimega “akadeemiline” on tudengitele muidugi välja mõeldud, aga riskantne oleks seda kasutada, sest kunagi ei tea, millised pöörased pakkumised elu järgmisel aastal teeb. Peab järele mõtlema. 

Jätmaks meeldejäävalt hüvasti Canary Wharfiga mängisime eile läbi samanimelise teleseriaali episoodi. Kostüümideks olid mustad ülikonnad, viigipüksid, mantlid, lipsud, lehvivad sallid jmt. Laias laastus oli tegevus järgmine: autojuhi kindla käe all libisesime vaikselt mööda kõrgete majade vahelisi tänavaid, raadio mängimas laulu “Pretty women”. Kas mõni neist üksikutest tänaval jalutajatest ka laulusõnadele vastas ei saanudki aru, sest valdavalt olid nad vihmamantlitesse mässitud, mida tuul üritas edutult seljast rebida. Kogu see stseen nägi pisut ebareaalne välja, sest meie olime vuramas ühest maa-alusest parklast teise ning tundus arusaamatu miks inimesed oma vihmavarjudega võitlevad, autos oli väga õdus. Peagi keerasime ühe torni alusesse parklasse ning siis pandi kaamerad korraks kinni, sest pisut ebaelegantselt tuli meil läbi euroaluste tagumise liftini manööverdada. Aga siis uuesti täisvalgus, sisenesime Reutersi Londoni kontorisse. See on nii suur, et esimestest inimestest jalutad teist nägugi tegemata mööda, alles oma lauale lähenedes ütled mõnele ikka tere ka. Mulgi oli seal oma suur töölaud 2 ekraaniga nagu kõigil teistel. Rekvisiidilaost oli mulle toodud küll klaviatuur, kus kõvasti saiapuru vahel, sest tühikut tuli väikese haamriga alla lüüa, kuid kõik siiski töötas. Pealegi mina ainult näitlesin, tegelikult ei teinud ma päeva peale ühtegi uudist. Ega ma ei tea, kas teised tegid, keegi aknast välja küll ei vaadanud, et näha, mis maailmas sünnib. Aga tundus, et kõik olid õhinal ametis, et kogu jõuluaja Briti meediat valitsenud ohtlike rinnaimplanaatide uudise kõrvale ka pisut Iraanist rääkida.  Mul oli selles episoodis üsna sõnatu roll, ainult köögis pidin korra suu lahti tegema, kuid olin sealsetest keeva ja jahutatud vee kraanidest nii segaduses, et kogemata ütlesin puhast vene keelt kõnelenud koristajatele izvinitje sorry asemel, mille peale need kohe jutu vaiksemaks võtsid ning kogu stseen tuli uuesti üles võtta. Aga tüütult kauaks me sinna kontorisse ei jäänud ning sinise taeva ja katuse all sõitsime tagasi. 

Et Londonist siiski sellist umbset ja majades veedetud mälestust ei jääks, anti Lutoni lennujaamas tulehäire ning kõik inimesed said meeldiva võimaluse pool tundi väljas värsket õhku hingata ning hankida endale köha või nohu või mõlemad.

Nüüdseks olen siiski õnnelikult Genfis ning vaatamata sellele, et nahad, piipar ja suusapüksid koju jäid, on plaan homme ilma trotsida ning mõne künka otsa ronida, et sealt laias langevas lumes alla suusatada. 24. aastal Chamonix´s võistlesid kõik pikkade seelikute või viigikatega, asi see mulgi suusapüksteta läbi ajada.