Lõppemas on aasta 2011, Londonis oli täna 14 kraadi sooja ning esimesed põldmarjad on teist korda valmimas. Nimelt avastasin täna, et kivilinnas on ka ruuduke rohelust ning seal ma neid marju sõingi.
Mõne pildiga Canary Wharfi linnaosast (allkirjad nagu ikka on piltide peal):
Paljud Canary Wharfi kontorid pidi muide tühjalt seisma, sest firmad kolisid sinna, kus löödi püsti veel uuemad ja kõrgemad majad. Aga seda peab inglaste kiituseks ütlema, et ka kivilinna vahel piisab mistahes suunas paariminutilisest liikumisest, kui leiadki mõne jalakäijatele või ratturitele mõeldud suunaviida, mis aitavad leida Thames´i kalda või pargi või läheduses oleva 370-meetrise Greenwhichi jalakäijate tunneli, mis Thamesi alt läbi läheb.
Jõululaupäeval, kui pere tuli lõunale, selgus et minu töökaaslane Pàl (Pál–tänava poisid, Ferenc Molnár, ungari kirjandusklassika) on orelimängija, kes käib iga aasta oma kooriga Jaapanis esinemas ja lindistamas ja õpitubasid tegemas, ning pereski olid koorilauljad ja orelimuusika austajad ja eranditult kogu pärastlõuna püsis vestlus sellel teemal. Järgmisel päeval läksime meie perele külla, mina küll vestlusteema hirmus piinarikast pärastlõunat oodates. Aga ei, seekord läks teisiti. Räägiti kõigest, sealhulgas ka sellest, kuidas perepojast arst Brüsselis konverentsil käies õppis Eesti näitel meditsiini digirakenduste kohta. Üleüldse oli tegu vägagi klassikalise kõrgema keskklassi inglise perega, ülikoolidena kõlasid Cambridge, Oxford, Harvard, ühest lapsest oli saanud arst, ühest jurist, ühest ajakirjanik. Isa ja ema nägid välja nagu oleks tüüpiline inglise teleseriaal nende ümbert just ära auranud ning täiuse tipp oli muidugi vanaema. See 92-aastane, ilma kortsudeta sätitud hallide juustega memmelik leedi või leedilik memm, nägi välja nagu kuninganna pisut nooremana. Ta lihtsalt istus seal muheda näoga ja vastas kui keegi tehtult kõva häälega talt ilma või tee kohta küsis.
Samal pärastlõunal tuli ka välja midagi piinlikku. Istusime seal ungarlasega ja vaatasime, kuidas pere oma lõputuid kingitusi avas ning siis järsku hakkasime meiegi neid saama esimese ja teise ja kolmanda ja … Proovisid küll, aga ikkagi midagi nagu muutus sisemuses, meel läks kergemaks ning tekkis vajadus hoolikamalt töötada. Piinlik küll, aga nii lihtne ongi mind ära osta!
Aga aasta viimasel päeval on tähtsamatki teha, kui argipäevast rääkida, aasta viimasel päeval tuleb rääkida kokkuvõtetest. Möödunud aasta paistab pigem niru. Aasta jooksul võtsin kokku: 6 kootud mütsi, 4 juttu, 1 korra ennast. Ja nüüd võtan aastat kokku, seega ainult 12 kokkuvõtmist kogu aasta peale, aga vähemalt hea lihtne statistikat teha, keskmiselt kord kuus võtsin midagi kokku.
Niru aasta peale peaks hoopis senise elu kokku võtma. Mulle tundub, et senini olen elanud kilpkonna taktikaga. Eelkõige väga aeglaselt, 33-selt olen ma hädavaevu sealmaal, kus teised 20-selt, aga kui mu organid käituvad nagu kilpkonna omad, mis 100-aastasel isendil on sarnased teismelisega, näitamata vähemaidki kulumise märke, siis võib ju aeglaselt elada küll. Kilpkonna moodi olen oma pea aeg-ajalt välja pistnud, et ringi vaadata, midagi hamba alla pista ning mõnele möödujale ühtteist hõigata, aga nii kui midagi ärevamat, ohtlikumat, pingelisemat lähenemas olen näinud, kohe pea sisse ning kilbi alla oma maailma mõnulema. Eks ajad näitavad, kas on tarvis taktikat vahetada ja pisut kiirendada või sobib ka nii.
Just tuli raske otsus, et klient jätab peole minemata, seega vahetame aastat vaikselt kivilinna korteris inglise, hispaania ja eesti aastavahetustraditsioone eirates. Tuleb loota, et ka tagasihoidlikult kaubeldes õnnestub mõni huvitav vahetustehing, kuigi ega meil suurt rohkem pole ära anda kui aasta 2011 ning sellise kaubaga pidi teisigi olema. Ehk leiame kaasa ka mõned kõmisevad lubadused, et kaup parem saaks.
Kohtumiseni uuel aastal!
ps! Tekstide lehele tekkis mõne päeva eest teine pedagoogiline luul
Paik vihmaseks pärastlõunaks 