Teispäeva õhtul Lennart Meri nimelisest lennujaamast lahkudes, lubasin endale, et see on viimane kord kui ma sel aastal Eestist ära lähen:). Tartu lend tundus palju ahvatlevam, hoolimata sellest, et mitmed inimesed on pühade ajal Tartust ja Eestist ära, avanenuks lähipäevil ja -nädaletel võimalus kohtuda akadeemik Villemsiga, kuulata ühe huvitava doktoritöö kaitsmist, osaleda akadeemilise pedagoogilise seltsi taaselustamisel, ja mine tea ehk õnnestunuks suusatadagi. Selle asemel aga pidin lendama otse vaenlase peakorterisse. Ega neid, kes seda teha tahtsid nii väga palju ei olnudki, igal inimesel oli 3 istet ning ikkagi oli vabu tooliridasid.
Paari päeva eest kuulutasin Tallinna lennujaama üheks maailma parimaks, sest järjekordi ei ole ning kesklinn on väga lähedal. Nii olid ka tol argipäeva õhtul Tallinna lennujaamas vaid üksikud inimesed. Järgnenud võrdluses Londoni Lutoni lennujaamaga Tallinna positsioon vaid tugevnes. Passijärjekorrad on Londonis alati pikad, kuid tol õhtul oli “muu passi” omaniku saba oma paar meetrit lai ja sadakond pikk ning seda saba teenindas kaks ametnikku, samas kui EU ja UK passe kontrolliti oma viies-kuues lauas. Pika järjekorra moodustasid pigem kahvatud austraallased, euroopa järjekord oli hoopis kirjum, oli täitsa põnev oodates pisut ringi vahtida, erinevus teeb elu huvitavaks teadagi:)
Samuti on Tallinna lennujaamas pingid käetugedeta ja Londonis käetugedega, küllap kogenud reisijad teavad miks see hea või halb on. Lennujaam, olgu siis Tallinna või Londoni oma on üks neist kohtadest, kus saab kerge vaevaga teha ühest ööst sada üks ööd(tuhat ja üks oleks juba liialdamine:)), teine koht on telk. Kuigi pikemas perspektiivis on see väsitav tehnika, siis mõni öö aeg-ajalt on väga tervitatav. Tihti peale tulevad head mõtted magama jäädes ning ärgates ja kui siis ühe öö jooksul korduvalt uinuda ja ärgata, siis kasvab heade mõtete tuleku võimalus hüppeliselt, samuti tõenäaosus nähtud unenägusid mäletada. Ega see uinumine ja ärkamine ei käi kella peale, ikka loomulikul viisil. Mul on kaasasündinud võimetus sellili magada, mis matkaja ja rändaja puhul klassifitseerub lausa puudeks, sest kivi ja juurikas satuvad alati just puusa alla, mis ilma selletagi küljel magades iga natukese aja tagant ära surevad ja keeramist nõuavad. Aga selleks, et oleks ikkagi mitu ööd, mitte üks magamata öö, on oluline hästi arenenud võime end ümbritsevast täielikult välja lülitada et täisvalguses, kõrval mängiva muusika ning pidevalt möödakäivate inimeste keskel magada. Samuti tuleb kasuks veendumus, et inimesed on head ning ei varasta su kotte ära.
Seekord osalen ma inimkatses Londonis, tegu on tundmatu katsega, mille puhul ei öelda, milles katse seisneb ning hetkel ei ole mul ka mingeid aimdusi. Igatahes osaleb minuga koos üks ungarlane, kes mitte üksnes ei tea selliseid nimesid nagu Hirvo Surva ja Veljo Tormis, vaid ta nimetab neid oma sõpradeks, ta väidab, et on mitmeid kordi Eestis käinud ning ta omistab härra Survale sõnad, et 1.3 miljonist eestlasest miljon tegeleb koorilauluga – pisut kahtlane. Samuti on siin üks kiirlugejast ajakirjanik, kelle me pidime täna hommikul alustuseks CNBC stuudiosse otse-eetrisse toimetama. CNBC stuudio on hoopis teistsugune kui Ringvaate oma, viimasesse poleks ratastooliga sissegi mahtunud. Stuudios kuuldust võib öelda, et inglased on mures, et kuidas nad tuleval aastal Eurotsooni lagunemise ning Korea ja Lähis-Ida sõdade puhkemise kõrvalt suudavad hakkama saada kõigi aegade parimate olümpiamängude korraldamisega.
Mul on tegelikult hea meel, et ma seekord sanatooriumis ei ole, sest viimati tagasi tulles ma ei saanudki töölainele, kuigi oleks väga vaja olnud. Tegelesin vaid sellega, mis meeldis ning koolitöödeks ei leidnud mingit motivatsiooni ning õnneks ei saanudki esimesest kontrolltööst läbi, sest nüüdseks on motivatsioon seadused selgeks teha juba tekkinud, oleks kahju, kui põhjust enam poleks olnud. Teise kontrolltööga läks libedamalt, sest seal sai vastused välja mõelda. Ei tea kas saadud maksimumpunktide või minu riietuse värvitoonide kohta tehtud komplimendi tõttu jäime veel õppejõuga vestlema ning eneselegi ootamatult seletasin talle, miks ma üldse võtsin sellist ainet kui “Võõrkeele õpetamise alused”, kuigi ma ei plaani saada võõrkeele õpetajaks. Samasugune ootamatu avanemishetk oli tekkinud ka vahetult eelnenud loengus. Ma valmistusin klassi ees ettekandeks, oodates teise üliõpilase saabumist, kui terve semestri pigem reserveeritud õppejõud ootamatult emotsionaalse häälega paiskas, et ta on erakordselt elevil, kuna see oli sel semestril viimane hommik, mil tal tuli 8.30 loengusse jõuda. See seletas, miks ta nädal varem oli minu ebaviisaka käitumise sõnagi lausumata välja kannatanud. Nimelt jõudsin ma erinevatel asjaoludel hommikusse loengusse väga unisena ning pealegi olin ma ainuke üliõpilane. Õppejõud ei teinud ühtegi märkust ning lõpetas loengu pool tundi varem, küllap ta märkas, kuidas mul silmad pidevalt kinni vajusid ning olukorrast aru saades, reageeris leebelt.
Üle väga pika aja juhtusin ka rahvusraamatukogusse. Kuigi paljud materjalid on nüüdseks digitaliseeritud, siis mõned kataloogid on veel vanade heade kaartkataloogide kujul ning lausa sellised, mida peab paluma kuskilt ruumist, kuhu ise minna ei saa. Pärast mõningaid otsinguid jõudsime koos konultandiga arusaamisele, et mind huvitanud kataloog on hoopis Tartus Kirjandusmuuseumis. Õnneks oli nii tore konsultant, et sel ajal kui mina all kohvikus ärilõunal käisin, helistas ta Tartu ning uuris välja kogu vajaliku info. Väga tore oleks saada sellisesse katsesse, kus uuritakse, kui kaua tundub vanade kaartkataloogide lappamine ääretult põnev. Mõne tunniga küll veel isu otsa ei saanud.
Kui nüüd veel korraks tagasi Inglismaale tulla, siis paistab, et minu vahekord loodusega jõuab sel korral järgmisele tasemele. Eelmisel korral nägin ma esimest korda jänese jälgi asfaldil(oli teine mööda mõõnakuiva mudast jõesängi jooksnud ja siis sealt rattateele kalpsanud). Seekord ei pruugi ma jänest näha ega päikest, sest majad on nii kõrged, et esimesel korrusel, ei näe päikest kunagi, seega oli täna välja minnes üllatus kui suur, nähes, et Londoni kohal on sinine taevas ja paarteist kraadi sooja. Kahjuks viis takso stuudiosse ja tagasi, esimesele korrusele päike ei paista ning kui saabub aeg jooksma minna, siis on keldris jooksulintidega jõusaal, bassein ja saun, vähemalt ei eksi pimedas pilvelõhkujate vahel ära. Aga küll ma ühel päeval kaameraga ja valges välja lähen, siis näete(ei näe) ise, millises Londonis ma elan.
Seniks ilusat pööripäeva ja pikki pühi!
Paik vihmaseks pärastlõunaks 