Ei tasu vaevagi, võite kogu Saaremaa läbi kuugeldada, aga sealt te sellenimelist sanatooriumi ei leia. See asub hoopis Saareriigis, kus on ka tööpartei, seega ei kõla selline nimi siin sugugi sõuvjetlikult. Muidugi võite proovida terve Google´i läbi kuugeldada ega te sellist sanatooriumi ikkagi ei leia. See on varjunimi paigale, kus ma antud hetkel viibin, et osaleda inimkatsetel. Loomulikult ei peaks ma neist asjust üldse rääkima, aga kuna ma kasutan krüpteeritud keelt, millest vaid 0,014 % maailma rahvastikust aru saab, siis võtan selle riski, mida liivlaste hiljutine näide veelgi maandab.
Seega olgu saladuskatte all öeldud, et osalen inimkatses, mille eesmärgiks on uurida sulni vaikelu mõju inimpsüühikale. Miks nad seda uurivad ei ole mulle täpselt teada, aga ma kahtlustan, et nad üritavad ette näha, et kuidas tänapäeva hüperaktiivsed inimesed käituvad, kui nad pärast viimset päeva sulnilt igavasse Paradiisi lukustada. Katses on püütud luua võimalikult lähim keskkond täielikule igavusele, et vaadata, kui kiiresti see mõjuma hakkab. Õnneks erineb nende arusaam igavusest minu omast ning tingimused on pigem leebed. Sulle antakse kena vaatega tuba:
10-päease katseperioodi sisse jääb 2 reedet, mis on vabad päevad ning igal päeval on 3,5-5 tunnine paus, mil võib tegeleda vabalt valitud sanatoorsete tegevustega(vt. täpsemalt allpool). Ja siis see ülejäänud aeg, 9-10 tundi päevas tuleb katses osaleda. Selle aja sisse tohib mahutada ca 3 tundi reaalset tegevust, ülejäänud aeg tuleb lihtsalt olla ja mööda saata. Õnneks kuulub raamtute lugemine neil igavate tegevuste valdkonda ning neid katsele sisenedes ära ei korjata, nii hakkab mul juba 4. raamat läbi saama. Võtsin siiski varuga, nii on 2 veel päris lugemata ja 2 on kestval lugemisel. Kuigi katsetingimused iseenesest on juba üsna mõnusad, sest viimaks on aega raamatut lugeda, koolitööd ja magistritöökava on külje alt ära ujunud ning ka magada saab korrpäraselt, on asjal siiski üks lisakomm ka juures. Nimelt makstakse iga päeva eest, ka vabade reedete eest, väikest stipendiumi, sest tegu on ikkagi inimkatsega ning kunagi ei tea, kuidas see kõik tervisele mõjub. Seega süda väga ei kripelda, kui igal õhtul üks eesti üliõpilase kuutoetus tasku pista ja ülejäägid teise. Eks nad tahaks pisut, et kripeldaks. Neil on siin selline poliitika, et iga liigutuse peale ütleb keegi sulle kolm korda aitäh. Eks siis õhtul kui tundub, et mitte midagi polegi teinud, on pisut veider selle aitähhunniku otsas istuda, taskud naelu täis, aga sellega harjub, proovid järgmisel päeval veel vähem liigutada, et need aitähid vähem koormaks.
Pauside ja vabade päevade ajal tuleb tegeleda sanatoorsete tegevustega, et naabritele õige mulje jääks. Valida on kolme tegevuse vahel. Esiteks kohaliku High Street´i (peatänava) melusse sukeldumine, sest mis tervendab inimest paremini kui törts ostlemist(kahjuks ei ole see osa korraldajate poolt finantseeritud), pealegi on vanades inglise linnades hämaratel soojadel novembri pärastlõunatel üsna hubane mööda kitsaid tänavaid uidata. Teiseks on veeprotseduur “Vana hea kuum vann”. Seda saab valida paduvihmastel pärastlõunatel, mil vannitoa akendest on mõnus vaadata, kuidas kallab. Kolmandaks saab valida tervisespordi jooksu näol. Peamiselt tuleb lipata avatud küngastel soe ja soolane Atlandi õhk nägu paitamas. Mõnikord ma jooksen tormivarju linnast eemal paiknevasse pimedasse kuusikusse, kuhu tegelikult ei tohiks minna, sest see ei vasta sulnile ja igavale. Kuusik on küll nii väike, et alati on mõnest servast valgust paista, kuid kui rongad laulma hakkavad, siis tuleb kõhedus peale ja baskerville´i koerad hakkavad oma punaseid silmi ja pikki sabasid volksutama. Enamasti on nad koos maani hallidesse vihmamantlitesse ja -kaabudesse peidetud nõiamooridega ning taltsad, aga kujutage seda päeva, mil juhtute neid üksi trehvama….
Oi veel jäi mainimata, et mõnikord tuleb katse raames osaleda ühes teises katses. Nimelt on siinsetel restoranidel käimas katse, et kui kõrgeks nad suudavad ajada toidu hinna kasutades järjest vähem maitseaineid? Inimesed käivad, kiidavad ja maksavad, maitsetuse lagi oleks nagu käes, aga hinda kannatab veel tõsta, seega katse jätkub. Õnneks nad korvavad selle eksperimendi kohe hetk hiljem magustoiduga, mille tegemisel nad ei ole suhkrust ja kreemist loobunud:).
Muide, kui keegi tahab ise ka inimkatsetesse sattuda, siis ettevaatust, neid korraldatakse väga erineva sisulisi, ning kogemus näitab, et mitte alati ei lähe libedalt:)
Kui te antud tekstist aru ei saanud, siis pole mingit põhjust endas kahtlema hakata. Selle kõik mõtlesin ma välja selleks, et oma sulnilt igavat viibimist sanatooriumis “Töö” pisut põnevamaks muuta.
Paik vihmaseks pärastlõunaks 